Nädala sees lasteaias käik Albertiga oli ikka väga põnev. Albert oli väikse saani ees. Kes tegi mulle väga lahedat sõitu. Oli see tal esimene kord väljas käia. Õnneks oli esimese korra kohta vähe lapsi ja seega koos edasi tagasi sõiduga oma kaks tundi kulus. Mõte on täna jälle ette rakendada. Muidugi oskas Albert ka mulle ühe vimka teha. Kuid lahendasin väga mõnusalt ja muhedalt ära.

Oh jah...mul tuleb mõnede laste suhtes ikka sõnadest puudu. Selgitused mida olen jaganud, on kuidagi tühised. Pidevad dikteerimised milliseid hobuseid soovitakse. Kuid järjepidevast trennis käimised on asendunud ühe korra kuu trenniga ja vahel jääb mõni kuu rohkem vahele. ,,Mul ei ole hobused tehnika vidinad, et tulen võtan ja trööpan kuidagi oma trenni ära teha, et saaks ainult hüpata." Ei ja veelkord ei. See pole kellegi trenn, see näitab, et lastes puudub hing ja süda hobusega koostööks. Kahju, kuidas sellist asja õpetada või selgitada. Minu silmis oleks vaja lastel eesmärgid paika panna. Ja muidugi kui lastel on toetavad vanemad, on areng lastel märkimisväärsed.