Täna siis taliharja päev...vanasti loeti, et pool talve selja taga. Siis peab ka loomadele jääma pool talve sööta. Mul on seda jätkumas ja üle vast jäämas. Tänavu aasta saavad nii palju kui süda lustib. 

 Siin pildil kõik poisid. Mõnus krõps ilm ja veel päike. Lasteaias käisin täna Albertiga. Kus ta tegi mulle sõitu. Täitsa üllatas mind. Tagasi tulin käe kõrval, et mitte lasta erutuda, saani jalaste helist. Mõnus hea tunne, et poni mind usaldas ja oli nõus käima mu kõrval. Lootsin, et jõuan tegeleda veel teiste hopadega. Kuna lasteaeda kulus üpris pea kolm tundi ära kui lisada juurde veel ettevalmistus aeg. Siis sain ikka külma käes olla. Tagasi jõudes jälle kogesin külma tunnet. Üritasin ennast ülesse soojendada, kas keha füüsilise soojendamises juba vanus loeb...ei oska öelda. Kui ma oma kolm neli tundi toimetan, siis kuidagi ei sas termorefulatsioon kiirelt paika. Või on see talve külma kestvus nii väike olnud. 

Kui toad soojad, siis saab ka keha võitu külmast. Mõtlengi, et märtsis minnakse Rootsi ühte rahvusparki kaheks nädalaks suusamatkale. Ööbimine telkides. Alguses mõtlesin osaleda, kuid teades milline sooja lembeline olen. Siis hakkasin kahtlema, kas suudan hakkama saada tuule ja külmas ööbimisega. Kõik ju toimuvad Põhja Rootsis. 

Nüüd treenin järk järgult oma organismi kõigest mugavusest üle saama. Mõtte osalemiseks lükkasin natuke tulevikku.