Eilne ratsamatk õnnestus, mulle oli see mõnus ja vaheldus kõikidele tegevustele. Kuigi päev möödus uimerdades. Ilmast, isegi energia jook ,,starter" ei toetanud mu unisust. Kohvi tassi ergutus ei tõstnud energia taset. Täpselt selline tunne nagu oleks null seisund. 

Pardudega tegelesin, lasin neid õue peale paterdama. Ja ikka paterdasid seal kus inimesed ja koerad. Vot nii palju noorte lindude usaldusest. Harjutan neid sisse ja välja käima. Neile ikka suuremat maja juba. Hakkas silma soojustatud ja köetav kanamaja. Hind oli kah korralik, aga mõtlen järsku annab midagi oma metsa materjalist ehitada. Kanadega kokku ei taha panna, teevad nende olemise märjaks.

Vähemalt ülevaatuse mõttes lakukivide kulu koplites üle vaadanud. Hetkel kaalumisel kelle koplisse tõsta mineraali kauss. Vaatab palju jõuan täna aeda valmistada. Vimbu aias vaja varjualust kohendada. Selleks tellin kellegi tegema.

Eile siis tellisin Alvest pea 200 euro eest söötasid kanadele ja partidele. Hobustele mineraali pangesid (parem on võtta korraga rohkem, siis saab alati vajaduse järgi vaadata millal ette anda. Laku kive vase ja seleeni sisaldusega. Eriti suures karjas läheb rohkemalt. 

Välja kuulutatud ratsamatkale eriti palju huvilisi ei leidunud. Kuid midagi ikkagi. 

Reiu talli oüst tellisin uusi päitseid 60 euro eest. Mõned vanemad päitsmed vaja välja vahetada. Kuna Termikas lõhkus enda omad väga ribadeks, siis sai uued hangitud. Nii on eetiline, ega kirumine ei aita. Minu enda viga, et pähe jätsin mugavusest.

Moodul aia pean tagasi viima...metsas veel vaja karjuse poste meisterdada. Trimmerdamine veel pooleli. Tööd jagub.

 Jätkuvalt pommitab oma kirglike sõnumitega herr füürerist laste isa (nüüd valmis moosima). Ei viitsi mina tähelepanu isegi mitte pöörata. See miks ma jagan oma blogis, lihtsalt miks peaksin ennast siduma looma vaenuliku  mehega. Ma olen 15 aastat tema vingumist pidanud taluma. Teine 15 aastat abielust möödus tal (nagu pubekas, kes jooksis sarvi maha). Olin nii halb naine, kes ei võtnud vaevaks usklikuks hakata. Tegelikult on abielu lõhki minekus probleemiks, suhtega mitte viitsiv tegeleda. Ühepoolselt ei ole võimalik kedagi armastada. Eelistan pigem sellisest kaaslasest, kes huvitub ja peab lugu hommikustest vestlusi köögi laua ääres. Ja on valmis panustama oma abi maatöödes. Mitte ei vedele voodis lõunani. Siis lõuates, et miks söök valmis pole. 

Ja nüüd pole ma väga kerge uusi suhteid looma. Maal elada ei saa, kui pole meeskaaslast. Igal juhul olen väga rahul oma laste üle. Nemad on leidnud oma tee ja loodan, et ka kaaslased kellega ühist eluteed jagada.

Tavapärane taks, iga kuu 4 kotti koera toitu tellin Leedust. Vaja osta partidele ja kanadele spets sööta. Kanadele saab Rapla agrovarustusest aga kahele pardile pean tellima Alvest. Igalt poolt pole võimalik osta.

Õnneks maisijahu tellin paar korda aasta jooksul ja sellest valmistatud naturaalne puder koertele segades krõbinatega. Täis tipp teadustööd looma söötade hankimisel.

Täna käisin ostsin mootorsaele uue saeketi peale. Vana teritati ka ära, väga asjalik poe proua. Teine kett tagavaraks. Tegin täna lehtpuust karjuse poste. On vaja suurel koplil  välja vahetada.  

Imetlesin hopasid, võtsin kopli traatidest läbi kasvanud võsa maha.

Maal elamise võlud.

Meite piilud on kasvanud täisealise linnu mõõtudesse. Suudavad pikki distantse jalutada. Kuid nad ei suuda ilma inimese juures olekuta ikka olla. Nii kui keegi hoovis liigub. Liituvad oma pardilikul ilmega kohe sappa. 

Tütar helistas, et pardud juba trenni platsil. Läksin välja ja piilutades sain nad hoovi tagasi. Vot ja nüüd selline teadmine, et pardid kes on ilma emata kasvanud jäävadki inimesest sõltuma.

 

Vihma kallab täiega, mõtlesin et katsetan pardud hoovi lahtiselt lasta...eeem eks vihm ajas neid ikka inimest ülesse otsima. Piisas mu piilutamist kui nad oma häälega mõnusa tatsuva sammuga minu juurde loivasid. Sain aru, et tahtsid tagasi kuiva miljöösse. Aitasin neil siis tagasi kasvuhoonesse naasta. Panin ka söögi ja kausi veega. Arvan kahel linnul ikka peab suurem seltskond olema. Saaks veel jooksupardi tibud ka. Siis oleks neil kahel ikka lõbusam.

Hobumaailm on ikka hull küll, ma mõtlesin, et katsetan Kusti Termikaga kokku panna. Kusti läks stressi täkule ja igatses oma suurt sport hobust Pentagoni. Pentagon omakorda paanika hoos lärmas ja jooksis pea seljas koplit mööda, et jäi sõbrannast ilma. Hetkel käib nende omavahel kõva semmimine. Kaasa arvatud Kusti ind liitnud neid omakorda tugevaks ühenduseks. Miks sellised lood, Pentagon oli pea terve aasta ühe rentniku käes, kes tegi oma kodu lähedale jäävas tallis trenni. Kuna tütar ei saanud 9 kuud raseduse ajal hobusega nii palju tegeleda. Siis oli ka veeö selle aja, kui laps on ära sündinud, laps hakkab pead hoidma. Ja eelmine nädal saabus koju tagasi. Kari võõrastas ja ei võtnud omaks. Kuna Rocky on tõusnud liidriks ning on võtnud üle kõik Pentagoni mära haaremi. Siis läks koha kätte näitamiseks. Kuna Kusti pole siiani karja vastu võetud. Siis Penta liitus üksildase Kustiga...nüüd võtta ja lammutada hobuste sõprust mul on emotsionaalselt seda teha. Kas pole naljakas, ma lähtun hobuste koha pealt kuidas neil on.

Panin Kusti küll Termika juurde, kuid seal tekkis stressi olukord, Lilyl armukadedus. Kusti üritas põgeneda ja näidata mida ta tegelikult asjast arvab. Arvasin eelmine nädal taas on see probleem, et kui nägin Pentat ja Kustit koos söömas. Mul saab olema raske paaritada. Sel juhul peab Asso ikka täkuks jääma ja kevadel Assoga kokku panema. Mingi aeg viin Saarele tagasi Termika nimelise täku. 

Kaks päeva kodust eemal Ironmani liikluskorralduse toimkonnas. Asjalikud inimesed siis sujus paljudega koostöö. Välja arvatud mõningaid rahulolematust väljendama tulnud inimesed. Üks kes küsima tuli ,, millal see hullus otsa saab" ja lause läks edasi negatiivse mõttega ,,hullud kes oma tervisega niimoodi teevad...ja nüüd minu vastus...,,teate ka mina olen sama ala hull-mõtlesin rattasõitu. Tädil jäi suu kinni, kui mainisin, et võin ka sõita pikki otsi rattaga. Ja ma veel armastan üle kõige oma hobi ja teate, mis selle jutu lõpuks...ah oeh, ma rohkem ei räägi midagi. Ja kadus kõrvalt ära. 

Mainin saladus katte all. Mõte on ka ise osaleda, mitte sellisel võistlusel. Meie kandis toimuvad rahvatriatlonid. Mõte on, et peab olema korralik trenni põhi all. Ärge alahinnake sporti tegevaid inimesi.

Pärast rääkisin rajaturvadele, siis võitsin suure populaarsuse just selle loo kaudu enda poolele inimesi. 

 Selle paari päeva jooksul ööbisin RMK telkimisaladel. Üks oli  Varbola lõkke koht ja teine Rabivere. Täitsa fun, samas sai proovitud kuivtoidu pakke, mida ostsin coopist (need ei olnud kiirnuudlid, vaid itaalia ja mehhiko pajaroad). Liha tuleb juurde osta, arvan kui septembris matkale lähen, siis oskan hommikusöögi ja õhtusöögi osas arvestada. Toidu korrad oleksid vaheldusrikkad. Matkal sama moodi kombineerin, et poleks ühekülgset söömist. Varbola lõkkeplatsil kohtusin ühe  mõnusalt jutuka Austriast rattamatkajaga. Imestasin tema õhtuse toidu valiku osas, kummi kommid, kinkisin omalt poolt ühe banaani. Võeti vastu söödi kohe ära.  Mingit sooja söögi valmistamist ei näinud. 

Mõni päev varem trehvasin tee ääres ühte matkajat nägema, kes jälle oli Hollandist. Kuna see metsajama hoidis pinge all. Ja käisin ühe koeraga Kaisma järve ääres jalutamas. Ja kui nägin järve poole sõites ühes bussipeatuses vanema ealist härrat pakitud rattaga. Küpses peas mõte, et kui tagasi teel veel teda näen, kingin väikse snickersi. Teen paar mõtte vahetust. Ja see kohtumine õnnestus, tegi just puhke peatust Purku-Koikse teele keeravas bussipeatuses ka omale sooja toitu. Tegin väikse zesti, et mainisin. Olen ka üks rattamatkaja. Ja üldiselt läheb mu silm alati särama kui näen kedagi veel rattaga matkamas. Olen ka appi läinud, kui  näen neid oma tehnikaga mässamas. Üldiselt on nii, et miks meeldib matkamine. Ma lahkun ajutiselt, mugavast elust. Olles ilmastiku olude meelevallas. Kui tagasi tulen koju, olen alati rikkam just enese ületusest ja tühi kõigest sellest mis maailmas vahepeal meediakanalites inimestele pähe paisatud. Matkal pole aega nuti seadmes istuda, siis pigem vaja, orienteeruda mis hoiab sihti pigem silmade ees. Õhtu söögi ajal vaadates päeva ajal tehtud pilte ning järgmise päeva marsruuti kontrollides, ei ole aega scrollida fb infotulva. 

Tuletan rahvas meelde veelkord, võtsin augustikuu endale. Mitte kihutada, see kui ma kusagil mõne turvafirma ametlikus vormis mõne tööampsu sooritan, on see mulle vahelduseks ja teiseks kohtuda uute ja huvitavate inimestega.

Hispaania teetigu einet võtmas oma liigi kaaslase peal. Kirutud, ja uskumatult liik mis sisse rännanud kiirelt kohanuna võib korraldada aiapidajale kaose. Nägin nüüd neid esmakordselt oma silmaga.

Eile oli üks roomaja siis jõudnud tuppa, hea et poeg selle leidis. Lõpuks mu ennustuse kohaselt nüüd täide läks... õnneks oli see päeva ajal. Ütleks nii, et poeg märkas sisina peale elutoa põrandale vaadata. Mõni ütleks, et õudne. Oletan, roomaja mõnda närilist maja seina sees taga ajades, siis pärast oma jahi saagi seedimist elutoa põranda vaibal lebo tegi. Midagi, roomaja suure ettevaatlikusega ühte suletavasse nõusse aetud ja kiviaeda vabastatud...tegu siis ühe nastikuga.

Täna jõudsin trimmerdada need alad hoovis, kus kasvasid juba inimkõrguseks sirgunud nõgesed. Muidugi ilm jätkuvalt leitsakuliselt palav. 

Rahuolev pardu. Kutsun mõlemaid piiludeks.

Üks kott pardi tibutoitu sai otsa. Hankisin Alve firmast koti juurde.

Magustoiduks teod. Praegu korjan neile mitu korda päevas. Vahepeal käin nendega aiamaal jalutamas ja lasen ise ka nokitseda. Minu jaoks on pekingi noored pardid ka teraapia eest. Käin istumas nende juures või vett vahetamas....jne.

Hetkel silmates sigade katku teemal, on info tulv ohjeldamatult segadust tekitanud. Ega enam ei saa aru, mis toimub või kus toimub.

Uus nädal ja uued tegemised. Muidugi meediakanalid täis seakatku jutte...juba väsinud. Juba eiran neid teemasid, tunne on...tahaks kogu oma majapidamisega kuhugi suvalisse mitte kellegi maapeale kolida. Kus saaks lihtsalt kõigest puhata.

Pardude bassein. Suur vaimustus on nüüd möödas. Leidsin, et praegu mil ilmad soojad. Tuleb neile vahelduseks suuremas anumas pakkuda.

 

Muidugi meeldib enda tegemised, kuid hetkel kõik on kuidagi vaikne. Trennilisi vähe, palavad ilmad on taas meelitanud kohale parme, kihulasi, sääski...hobused tulid metsast koju. 

Täna kohalikust poest läbi astudes, tekkis müüjaga vestlus ühest mu naabrionu suhtes. Imestatakse, et nii lühikeseks kooselu õnn siis jäi....ja poes pole pikalt onklit ka näha olnud. Mainisin, et ma pole ka naabrit näinud, kuulen et miskit tehakse maja juures, kuid kas ta autoga sõidab ei tea, aga see pole ka minu teema. 

 

Hommikune metsatiir tehtud, hobustele vesi pumbatud. Natuke pilte klõpsitud, üllatusin kihulaste parvede üle. Tundub hobused otsivad abi jätkuvalt küüslaugu pangest.

Pange sisu on kahanenud eilse päevaga võrreldes ikka palju. Kõige rohkem läheb küüslauku suures karjas. On see selle suve teine ämbritäis. Tundub, et kolmanda ämbri pean ka sinna söötmiseks panema. Väikeponi märad pole üldse tarbinud.

Rocky on võtnud üle karja kaitmise. Esimene päev Termikas täku mõtetega aiast läbi jooksis. Siis Rocky näitas kes tema on ja kui suur ta on (tõusis mitu korda kahele jalale). Õnneks Termikas jäi pidama sellisest vastuvõtust. Termikas on hea kasvatusega, kui hästi sain kätte. Ning transportisin tagasi siseruumidesse.

Hommikune uudishimu, kui ma aia äärde saabusin. Ja muidugi Rocky esiplaanis eedtlaste ees. Need on nii võrratud hetked loomade keskel.

Mõtisklen kas võtta teekond mustika metsa. Tänavu aasta kodu aiast pole suurt midagi võtta. Siis osadel õunapuudel olevad söögiõunad pole söögi kõlbulikus õuna mõõdus.

Eilsest 2e tunnisest maastiku tripist täna lihased veids kanged. Mõnus, et nüüd miskit vabamalt saab teha. 

. 

Elu siin eestis läheb järjest allamäge. Pisarad vallandusid, kui lugesin meedia kanalitest, milline lõpp tulemus Kärstna seakasvatusele sai. Tublid inimesed, elasin kaasa mõtetes ja jälgides, erinevates meediakanalites esitatud. Nüüd hoian pöialt, et hispaania laborist vastustulemus ikka negatiivne oleks. Miks on vaja hukata terve laudatäis sigu, ühe sea pärast kellelt võetud seakatku proov ainsana positiivne oli. Kui haiguspuhangu välja löömiseks loetakse 15 peite perioodiks. Kahe nädala jooksul võeti pisteliselt proove ja siiani negatiivsed. Kes on sellisest sigade massi hukkamisest kasu saaja...? Ma tean vastust, täna meedia kanalitest, see ka selgus. Miks on see nii...

Elu on täiega p...e keeratud.

Meite pardud kasvavad...mõnus on nendega suhelda. Enne ei taha õue peale lasta, kui päris suled seljas. Tiivasuled on päris suled... Tellisin veel broiler veelindude ja hanedele mõeldud sööta. Kuna mul neid vähe, piirdusin ühe koti tellimisega. 

Hobused on metsas, ei hakanud neid häirima. Käisin lihtsalt vett kontrollimas. Ja vaatasin küüslaugu pange seisukorda. Tänane ilm oli palav ja seega meelitas välja parmud, kiinid jne.

Igal pool kamraadid karvased neljakäpalised kaasas.

Nüüd otsin ühte nuubia sugemetega kitse, enda kitsele seltsiks.

Eile sain järjekordse koeratoidu pakid kätte. Viimase tellimuse valikul lähtusin mis mõju avaldab liigestele ehk koera loomulikule tugiaparaadile (liigestele ja lihastele). Ja ega see pole odav lõbu ligi lähedaselt 70 eurot. Juurde krõbinatele keedame maisi jahu putru, kuhu saab igasuguseid toidujääke segada. Firma kust tellisin on sama, kust olen Josera firma tooteid ostnud. Jälgin krõbinatele soodusmüügist ostmis võimalusi. Söötmine on samas hästi põnev kas siis koerte, lindude või hobuste osas.

 Ilus augustikuu hommik meelitas tegema väikest ratsamatka. Teekond üle värskelt koristatud viljapõllu oli imeline. Päike kuldas lõigatud kõrtel nii imeliselt.

Võin öelda, viimati istusin sadulas eelmine kuu. Ega oskused rooste nii kiiresti ei lähe. Kuidagi motivatsioon väheke maha käinud. Ei käinud ka trennilisi, üks nüüd küll soovis. Kuid pole siiani enda otsustes kindel mida soovib. Küll tahetakse ühte või teist hobust hüppamiseks. Kuid olles nendele varem trenni teinud. Siis ebastabiilne trennis käimine ei kasvata oskuseid. Iga kord pika aja tagant alustada trenni jälle samade asjade lihvimise (tasakaal, galopile tõstmise jne).

Eilne shokk mille jälle sain herr füüreri tegemistest. Mis rikkus ära terveks päevaks mu meeleolu ja tunde maailma. Olin terve päeva nagu teravate nõeltega siil. Kui keegi vastumeelne isik midagi ütles või tegi. Oli mul kohe ka midagi teravalt vaja öelda. Eilne pinge ei lasknud öösel rahulikult magada. Meenusid kõik need shokki tekitanud lood.

Pühapäeva õhtuks jõudsime Termikaga koju. Tegemist eesti tõugu täkuga. Musta värvi...miks just sellise põlvnemisega. Ta on minu esimese hobuse esimese täkk varsa Temberi  järglane. Plaan mõned eestlased temaga paaritada.

Kaalusin põhjalikult kirjutada, kuid tunnen, et pean seda tegema. Viimased 16 aastat olen elanud laste ja loomadega. Pidanud hakkama saama kõigega. Ka võlgadega olen ise tegelema pidanud. Nüüd peatselt on terendamas võlgadest lõplikult vabanemine. Vaatamata raskustele oma enese töökusele ja tänusõnad tööandjatele, kes aeg ajalt on võimaldanud teha lisa tööd. Vaja ju hobuseid üleval pidada. Lapsed on tublid igatepidi olnud, huvide eest seisnud, et saaks hobuseid ikka pidada. Tänusõnad sugulastele, kelle maadelt oleme saanud oma söödad varutud (ise heina tegemisega on rahaline kulu tunduvalt väiksem). Eelmisest aastast omame oma heinapressi, mis lihtsustas kõvasti meie tegemisi. Eks tehnika kuulub nõuka aega, kuid on meid teeninud auga edasi (tänu poja kuldsetele kätele). Millist toetust on pakkunud laste isa...? Ei seda pole, kui koos elasime. Iga aasta kevadel hakkas hala ja nutt hobuste heina tegemisest. Õigel heina ajal põgeneti kodust minema, jäin mina lastega. Mõtlesin kuidas hein valmis saada. Iga kord valitses maha jäetuse tunne. 

Aga jah, kas nüüd selline tagasi tulek tähendab elupäevade lõppu ei oska hetkel seisukohta võtta. Kuid väsitavaks on muutunud olukord ühe inimese pärast. Kes lihtsalt tahab kõiges nüüd majandada....isegi noorte oma vahenditega ehitatud sauna aetakse usklikest külalised. Täielik tsitatell....

Albertil vedas, kellukad jäid juulikuu alguses alles. Ilm läks pööraselt kuumaks...ei hakka ma siin kirjutama...miks kastreerimine ära jäi. Oli plaanitud kolmel täkul seda teha. Albert läheb lähimal ajal tagasi Põlvamaale. Juhtus selline lugu, et varss sündis, aga õhtuks oli surnud...miks ei tea... eks juhtumi põhjuseid võib minu arvamist mööda palju oletada.

Naudin mõttes augusti kuu planeerituid tegevusi. See aasta ma ei võtnud ühtegi pikamaa ratsamatka. Põhjus lihtne, kuna kevadel ei jõudnud õigeks ajaks hobuseid niisugusse füüsilisse vormi. Siis suvises laagri kavasse arvestasin kui palju km võin ma laagripäeval lubada. Ja arvestasin, et missugune treening koormus neil saab olema. Laagri lapsed olid väga tublid, üksteist aidati ja toetati, kui tekkis emotsionaalselt raskeid hetki. Ja seekord osalesid kaks algtaseme last, kes said aru ja mõistsid kuidas hobust poni saduldada ja valjaid pähe panna. Ja viimasel laagripäeval esineda vanematele oli märkimisväärsed etteasted kõigi poolt.

Sai muidugi toonitatud, et meil peetavad hobused pole pahad (vahepeal, mõned kes arvasid, probleem peitub hobuses) ja nõuti paremaid hobuseid ....alati selline teema võtab sõnatuks ja nõutuks. Kuid õnneks leian alati olukorrale lahenduse.

Minu lemmik teema sügava vaimse trauma läbi elanud lapsega tegelemine. Ja toetamine, et leiaks taas endas selle enesekindluse ja rõõmu. Igal juhul loen selle aastase ratsalaagrite korraldamises edukaks. 

Juulikuu on siis möödas ja algamas augustikuu.