Jätkuvalt pommitab oma kirglike sõnumitega herr füürerist laste isa (nüüd valmis moosima). Ei viitsi mina tähelepanu isegi mitte pöörata. See miks ma jagan oma blogis, lihtsalt miks peaksin ennast siduma looma vaenuliku  mehega. Ma olen 15 aastat tema vingumist pidanud taluma. Teine 15 aastat abielust möödus tal (nagu pubekas, kes jooksis sarvi maha). Olin nii halb naine, kes ei võtnud vaevaks usklikuks hakata. Tegelikult on abielu lõhki minekus probleemiks, suhtega mitte viitsiv tegeleda. Ühepoolselt ei ole võimalik kedagi armastada. Eelistan pigem sellisest kaaslasest, kes huvitub ja peab lugu hommikustest vestlusi köögi laua ääres. Ja on valmis panustama oma abi maatöödes. Mitte ei vedele voodis lõunani. Siis lõuates, et miks söök valmis pole. 

Ja nüüd pole ma väga kerge uusi suhteid looma. Maal elada ei saa, kui pole meeskaaslast. Igal juhul olen väga rahul oma laste üle. Nemad on leidnud oma tee ja loodan, et ka kaaslased kellega ühist eluteed jagada.