Albertil vedas, kellukad jäid juulikuu alguses alles. Ilm läks pööraselt kuumaks...ei hakka ma siin kirjutama...miks kastreerimine ära jäi. Oli plaanitud kolmel täkul seda teha. Albert läheb lähimal ajal tagasi Põlvamaale. Juhtus selline lugu, et varss sündis, aga õhtuks oli surnud...miks ei tea... eks juhtumi põhjuseid võib minu arvamist mööda palju oletada.

Naudin mõttes augusti kuu planeerituid tegevusi. See aasta ma ei võtnud ühtegi pikamaa ratsamatka. Põhjus lihtne, kuna kevadel ei jõudnud õigeks ajaks hobuseid niisugusse füüsilisse vormi. Siis suvises laagri kavasse arvestasin kui palju km võin ma laagripäeval lubada. Ja arvestasin, et missugune treening koormus neil saab olema. Laagri lapsed olid väga tublid, üksteist aidati ja toetati, kui tekkis emotsionaalselt raskeid hetki. Ja seekord osalesid kaks algtaseme last, kes said aru ja mõistsid kuidas hobust poni saduldada ja valjaid pähe panna. Ja viimasel laagripäeval esineda vanematele oli märkimisväärsed etteasted kõigi poolt.

Sai muidugi toonitatud, et meil peetavad hobused pole pahad (vahepeal, mõned kes arvasid, probleem peitub hobuses) ja nõuti paremaid hobuseid ....alati selline teema võtab sõnatuks ja nõutuks. Kuid õnneks leian alati olukorrale lahenduse.

Minu lemmik teema sügava vaimse trauma läbi elanud lapsega tegelemine. Ja toetamine, et leiaks taas endas selle enesekindluse ja rõõmu. Igal juhul loen selle aastase ratsalaagrite korraldamises edukaks. 

Juulikuu on siis möödas ja algamas augustikuu.