Pühapäeva õhtuks jõudsime Termikaga koju. Tegemist eesti tõugu täkuga. Musta värvi...miks just sellise põlvnemisega. Ta on minu esimese hobuse esimese täkk varsa Temberi järglane. Plaan mõned eestlased temaga paaritada.
Kaalusin põhjalikult kirjutada, kuid tunnen, et pean seda tegema. Viimased 16 aastat olen elanud laste ja loomadega. Pidanud hakkama saama kõigega. Ka võlgadega olen ise tegelema pidanud. Nüüd peatselt on terendamas võlgadest lõplikult vabanemine. Vaatamata raskustele oma enese töökusele ja tänusõnad tööandjatele, kes aeg ajalt on võimaldanud teha lisa tööd. Vaja ju hobuseid üleval pidada. Lapsed on tublid igatepidi olnud, huvide eest seisnud, et saaks hobuseid ikka pidada. Tänusõnad sugulastele, kelle maadelt oleme saanud oma söödad varutud (ise heina tegemisega on rahaline kulu tunduvalt väiksem). Eelmisest aastast omame oma heinapressi, mis lihtsustas kõvasti meie tegemisi. Eks tehnika kuulub nõuka aega, kuid on meid teeninud auga edasi (tänu poja kuldsetele kätele). Millist toetust on pakkunud laste isa...? Ei seda pole, kui koos elasime. Iga aasta kevadel hakkas hala ja nutt hobuste heina tegemisest. Õigel heina ajal põgeneti kodust minema, jäin mina lastega. Mõtlesin kuidas hein valmis saada. Iga kord valitses maha jäetuse tunne.
Aga jah, kas nüüd selline tagasi tulek tähendab elupäevade lõppu ei oska hetkel seisukohta võtta. Kuid väsitavaks on muutunud olukord ühe inimese pärast. Kes lihtsalt tahab kõiges nüüd majandada....isegi noorte oma vahenditega ehitatud sauna aetakse usklikest külalised. Täielik tsitatell....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar