Mis päeva korral, eks jah heinatöö lõplik lõpp. Lõpuks ometi, muidugi viimane hein saab loomasöödana ette antud, kuna märg ja toores hein ei kuiva lihtsalt metsavarjus ja seda vedada ladustamiseks ning kvaliteet kannatab ammu.
Elu kulgeb vaiksel sammul, nädala lõpus vaja Anne-Mai ära tuua täku juurest. Peaks laskma ultraheli teha septembris, et kindel olla, et järgmine aasta meil järglasi oodata on. Oh jah peab ka paberkandjal teavitama EHS-i eelmise aasta kahest paaritusest ei sündinud ühtegi varssa.
Samas imestan ja mõtisklen, et kas üldse prooviti. Olles varemgi hobusekasvatajate mugavusega kohtunud, siis ei julge enam suurelt ja häälekalt mõelda. Kuna tean kes kellega suhtleb ja heas koostöös on... jne.
Eks peab olema hea usk, nüüd mil sai Teebaga uuesti täku man käidud, siis siiani ümber indlemist pole olnud.
Kaks mära veel.... Üks pisemat sorti poni mära ja teine eesti tõugu mära (poni mõõdus) kuigi EHS ei tunnista sinisilmseid hobuseid aretuskõlbulikuks, siis minu eelistus just sinisilmad... Ei tunnista, et loodus oleks mingi anomaaliaga hakkama saanud. See loomulik nagu inimrassis, et ühel must ja teisel teab mis muu värv, ikka inimeseks tituleeritakse.
Tänane hommik möödus nagu iga teine hommik kohvitassi taga, toalinde jälgides Saime ju ühe emase viirpapagoi Raplast majapidamisse juurde. Kui ruttu kohanes ja lendamine ei valmista mingit probleemi, naudib täiega linnukollektiivi. Julgust on ka nümfipapaga mõne nokasõja maha pidama. Muidugi ajab nende viis suhtlemisel koha kätte näitamisel naerma, sest see selline mitte ka sõjalik pigem pehme teist arvestav.
Muidugi meie eakas viirupapa, kel võib vanus küündida 18 eluaastani juba on ikka raugalinnule väljanägemisega, magab rohkem, kuid õnneks siiani toimetab ja lendab koos teistega. Ma ise pole kunagi sellise kehahoiakuga lindu pole näinud. Eks mõtted seinast seina ja nüüd mil fb papagoi suhtlusgrupis ikka ühte teist infot jälle targemaks harib. Kasvõi see, et lindudele müüakse kuskil maailma x paigas D-Ca vitamiini vedelikku, mida kasutatakse joogiveele lisatuna. Kõige paremaks pidi see olema, kui lindudel on sulgimise aeg. Täiesti mõistetav, siis vaja ju lisa vitamiine ja mineraale.
Muidugi meie nümfipaar on üllatusi täis. On käima hakanud viirude puuris ja vahel neid raske sealt välja saada. Lausa protsessivad vastu. Ja täieliseks kohanemiseks oli kõigest kahte aastat vaja, et linnud üksteisel külas hakkaksid käima. Juba nende tegemised on huvipakkuvad ning jälgimist nõudvad. Samas igapäevaselt on lindude tervislik seisund koheselt arusaadav, kas tervis korras. Kui nad söövad, lendavad, ei seisa suled turris kuskil õrrel (siis peab kohe uurima mis viga). Nii säilib pikaealisus. Ja samas tunda rõõmu pereliikmetest.