Kaunid sügisilmad panevad ära kasutama kõike vaba aega. Plaanin täna veel sadulassegi tõusta, et teha väike ratsamatk oma lemmikpaika.
Soomes sai käidud ja vajalikud asjad tehtud, mis edasi... Edasi juba loota, et suudan miskit korda saata. Natuke füüsiline ettevalmistus jäi kasinaks, kuid tean, et seal kus ma ära väsisin, ei andnud kordagi alla. Kahju on see, et spidomeeter otsad andis ja jäi kogu lõpptulemus välja arvestamatta. Õnneks, et ma pikemalt ette miskit ei võtnud, sest juba teise päeva hommikul tunda kurnatust pole normaalne, kuna eksisin, siis ma ei eelista kunagi ennast rihmaks tõmmata. Nüüd jääb veel see aasta üks eksam sooritada ja järgmiseks aastaks veel. Kas ma suudan eks näe. Vaja edasi liikuda, nüüd näen, kui oluline on omandatud paberid.
Muidugi on ka kurbi uudiseid, sain teada, et mees kelle käest kanasööta ostsin on vahepeal manala teed lahkunud. Imestan, et matkale ei kulunud teab mis hull aeg, pigem paar päeva, kuid jah... Kurb tunne, kui kõrvalt tublid, abivalmid ning alati koht kelle käest alatis võis saada. Jah, muidugi teadsin, et see samm on tulemas, pea kuu aega tagasi, käisin ostsin viimati. Mõtlesin matkal olles, et tagasi naastes varun teadlikkusega pikemaks perioodiks vilja ette... kuid nüüd teadmatus. Eks peab uurima ja kalkuleerima, hea on ikka osta kellegi kindla käest ja kindla summa eest. On ka aferiste, keda ma ei kannata silma otsas, kuigi jään alati delikaatseks ei ütle kunagi otse, kuid olen viisakalt ära öelnud. Ikka meenub jälle inetu müügi-ostu lugu. Ja siiani ei ole mina isiklikult tolle onkli käest isegi kala ostnud oma perele söögiks. Tol korral nii ma lubasin ja siiani ma toda lubadust pidanud. Põhimõte on selline, et tere ma ütlen ja muud ei midagi. Jään viisakaks, mis ikka teha kes lihtsalt ei oskagi muud moodi suhelda.
Nüüd tuleb veel üks samm astuda projekt ootab valmis kirjutamist, september jookseb.