Juhuu, armastan, päikest, merd ja tuult ... alustan tänast oma kirjatükki. Ühtlasin kergitan lapsepõlvest veidi katteloori... isa laulis akordioni saatel palju kordi. Kui mõni tuttav laul raadiost kostab nojah teada mis juhtub, ikka kaasa laulma hakkan. 
Muidugi on elu päris lõbus olnud ning kiire, kuid üks asi mis kipub peost kaduma on raha. Eelkõige küte, juba igapäevaseid sõite tehes, peab ikka arvestama, kas mõnda sõitu ei saaks mitte teha rattaga.  Õnneks on rattasõidul ka teine positiivne omadus. 
Sai käidud koertekrossil kus osalesid Anete - Laraga ja Laura Sassuga. Täna mõtisklesin, et viimane aeg on muuta Sassu hüüdnimi passis seisva nimega. Miks Casy sobib talle rohkem ja ikka emase koera nime moodi.  Ta on seda väärt, kuna on ta mul teraapia koer, siis koer peab väärima veel paremat kohtlemist ja tähelepanu. Käisin jälle üks päev töö juures, kus vanuritel lähevad silmad särama, kui koer neid nuusutab ja paitada laseb. Ka minul enesetunne kasvab, vaadates vanuri silmades sära ning soovi koeraga kontakti luua. Hetkeks tekib kohe mälestustes sobramine ning juba nad avavad suhtlemaks ja meenutusteks, et pajatada oma lemmikkoertest. Iga kord, kui ma tajun selliseid kohtumisi, siis südames tekib soe tunne, et näe ma saan olla veel kellegile vajalik läbi loomade. Hooldusõed palusid, et võiksin üks nädalavahetus, kui ilus ilm minna poniga neid jälle üllatama, just siis kui inimesed on õue toodud. Olles läbi koera inimese avama pannud, saan teada inimese kaugest minevikust ühte teist. Ega see ole kerge neil eraldatud lähedastest ning isegi koera nägemine dementsel inimesel on nagu hetk selguseks. Olen näinud neid hetki küllaga, kus koeraga suhtlemine on avanud nii mõnegi inimese sügavama poole. 
Hobused on õues, täkuga tegelen. Varsake kasvab kenasti.