12. veebruar 2014

Lörtsine, vesine

Küllap mõnigi ohkab, et kas sellist talve tahtsime, mis teha kui ilmataat mäkra mängib.
Ja eks vastlasõidud reega seekord pikemas perspektiivis edasi lükkuvad. Ei ole sinisepuuhobuse aasta meid sel aastal lumega õnnistanud. 
Käisin eile heinu vedamas, kohalik põkatsi omanik peale laadis, kuid tol rullil oli juba omad mõtted kohalt minnes. Nähes, et asi koormas kiiva kiskus, seiskasin trakatsi ja koormat usinalt lahti arutama. Õnneks, et kohalik trakats märkas loo kiiva kiskumisest, reageeris kiirelt ning manööverdas enese ,,ulaka rulliga" uuele ringile, aga siis teiselt poolt. Kahe peale kinnitusrihma peale tõmmates ning pingule kruvitud, arvasime, et peab koduni vastu. Jälgisin küll tee peal ja ühel hetkel kui jälgisin sillast üleminekut, tundsin, et kuidagi kergeks läks. Pilk tagasi ja mis näen, kolmas rull koormatipust kadunud. 
Egäs kedagist, traka tee serva ja otsima kadunud aaret. Leidsin selle enne Vigala jõe silda (Lõpemetsa küla poolel), üsna teeservast ja paigutasin teise nii, et see kuhugile enne neljapäeva sealt veerema hakkaks.
Mis huvitavaid pakkumisi on tulnud, üks inimene arvas, et annan enda karjast mõne hobuse koos ohustatud tõugulooma toetus taotlustega ülevalpidada. 
Tegelikult otsin ise 10 ha heina või karjamaad koos toetuskohustustega, et harida ise ja taotleda toetusi. 
Gripp leidis mind ülesse, niikui nii töö juures pooled personalist ehk siis teenindavast personalist haiged osad lausa haiguslehel. Eriti mõnus haige olle pole. Vahel peab vist tagasi tempot võtma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...