Täpselt nädal tagasi käisin kolme heinarulli vedamas ja kus ma tagasi teel kaotasin ühe ulakust täis rullikese koormast. Ja muidugi lootsin seda heinarulli sealt ka leida, kuhu ma eelmine nädal nihutasin. Pungitasin silmi palju tahes, aga rullikest enam polnud. Hellasin siis põkatsijuhile (peale laadijale), esimese hooga teada tekkis juba rõõm, et näe inimene tundis muret ning vedas ära. Kuid tõde selgus siis pärast lühivestlust.
Kohale jõudnud ruttas juba tehnika vahelt ei tea kust välja ilmunud peremees ise, kes näitas millise käru pean traktorile taha haakima. Mu sisemuses ning silmad läksid viist suureks kui tõllarattad.... ma ei julgenud omi mõtteid kohe avaldada. Ma pole kunagi nii suure plaanvankriga heina vedanud ja kas mu põka seda suudab, kus kohati libe jne... jne... jne... Mõtteid segatud himruga kimbutamas mu mõistust ikka korralikult.
Kodus kaotasin ajas sellega, et otsisin russil kasutatavat haakeseadeldist, kuid mis kadunud see kadunud. Ning lahke onu andis seekord kasutada, endal jälle piinlik tunne kasvamas, et miks ma oma ei saa kasutada. Selline saamatu ja teatud süümekad sisemuses ekslemas.
Vajalikud detailid ümberviimistletud ja salamisi onkli näpuosavust ning tehnikaimede oskuslik kasutus viis selleni, et lõpuks siis käru taha haagitud.
Olles siis vaadanud pealt, kuidas vajusid veel viimased heinarullid koormasse ning mu hirm aina kasvas, kas mu traktor veab ja kui kaua kulub mul aega koju jõudmiseks?
Kruusateel saanuna, katsetasin kiirema käigule ümbervahetamiseks. Ja see õnnestus, sisemuses väheke tekkis juubeldav tunne. Hirm ei tahtnud sugugi selliste võitude peale veel taanduda.
Tagasiteel koormaga ületades Vigala jõe silda leidsin ülesse kadunud heinarulli ... naljakas, keegi arvas, et veeretab turvalisse kohta, aga kes oleks osanud vaadata kuuse alla.
Olles siis keeranud juba lihaveise kasvataja lauda juurest suunaga Nõmmemetsa küla suunale. Ja ka esimene libelõik. Ja kogesin traktoriga korralikku uisutamist ehk siis traktor kippus külglibimisse minema. Kuid oskusliku roolikeeramisega suutsin põka hoida ikka teel liikumas. Järgmine libe lõik mida mineku peal pelgasin oli Loe paanepealsetel... õnneks vähe libisemist ning järgmine libelõik algas Helju Kaarsalu maja lähedalt ja lõppes see Puhkami talu piiri peal. Selle lõigu peal kogesin natuke külg ees libisemist.
Ootasin suure hirmuga metsavaheteed seda viimast 1 km teelõiku, mis meile suundub. Kuna see tee kogu ulatuses, kuskil nii 500-600 m ulatuses jääs. Kuid õige taktika (valisin rohkem rööpaservasid, kus traktor saab rehviga paremini maast toetust otsida. Ja õnnestus seegi. Tegin veel kodu juures väikse ringi, kuna katsetasin kiigeplatsi kaudu karjamaale koorma tirida, kuid see käru seda ei võimaldanud ning siis katse ümber keerata ning mööda heinamaad teise kopliväravasse ja sealt kaudu juba karjamaale.
Praegu ma kõike ette ei jaga, kuna mul karjas noored sälud, kes kohutavalt raiskavad sööta, siis eelis seisuses on neile jagada jao kaupa. Plaanin söötmiskohta mingid metallsõimed hankida, seda raiskamist on kohutav vaadata, mismoodi hobused ikka sööda ringi käivad ja kapjade all porisse tallavad. Noored sälud tirivad kapjadega rullist välja ja see, mis jala all, ega see enam ei aita süüa.
Viimane öö jalutas siilike vabalt köögi pealt ringi, kui mina sattusin kööki, siis siil tardus seisma nagu kivikuju, et end märkamatuks teha. Esimene asi vaatan ma alati mida siil teeb, kuid selgus peatselt tähelepaneliku uurimise peale, et siili pole. Ehmusin kuna oleme pannud abikaasaga mõnedesse kohtadesse mürki hiirtele. Õnneks siiliga asjad korras tõstsin ta jälle oma kodu, kuhu panin veel süüagi ja tundus, et siil peatselt ka heintesse puges.
Need vaa pikkade sabade ja piiksumis häält tegevad olendid on meid ikka vääga ära pahandanud. Teevad pahandust närivad otsivad võimalusi kappi ronida, et toiduainete kallale minna. Viimane öö oli juba rahulikum isegi papagoidel, hiired virutasid pesal istuva emasepapagoi alt ühe muna ära. Emalind öösel lausa kriiskas ja ega siis teisedki ükskõikseks jää. Ja eks siis jälle ülesse vaja tõusta, et linde säästa ja päästa.
Kohale jõudnud ruttas juba tehnika vahelt ei tea kust välja ilmunud peremees ise, kes näitas millise käru pean traktorile taha haakima. Mu sisemuses ning silmad läksid viist suureks kui tõllarattad.... ma ei julgenud omi mõtteid kohe avaldada. Ma pole kunagi nii suure plaanvankriga heina vedanud ja kas mu põka seda suudab, kus kohati libe jne... jne... jne... Mõtteid segatud himruga kimbutamas mu mõistust ikka korralikult.
Kodus kaotasin ajas sellega, et otsisin russil kasutatavat haakeseadeldist, kuid mis kadunud see kadunud. Ning lahke onu andis seekord kasutada, endal jälle piinlik tunne kasvamas, et miks ma oma ei saa kasutada. Selline saamatu ja teatud süümekad sisemuses ekslemas.
Vajalikud detailid ümberviimistletud ja salamisi onkli näpuosavust ning tehnikaimede oskuslik kasutus viis selleni, et lõpuks siis käru taha haagitud.
Olles siis vaadanud pealt, kuidas vajusid veel viimased heinarullid koormasse ning mu hirm aina kasvas, kas mu traktor veab ja kui kaua kulub mul aega koju jõudmiseks?
Kruusateel saanuna, katsetasin kiirema käigule ümbervahetamiseks. Ja see õnnestus, sisemuses väheke tekkis juubeldav tunne. Hirm ei tahtnud sugugi selliste võitude peale veel taanduda.
Tagasiteel koormaga ületades Vigala jõe silda leidsin ülesse kadunud heinarulli ... naljakas, keegi arvas, et veeretab turvalisse kohta, aga kes oleks osanud vaadata kuuse alla.
Olles siis keeranud juba lihaveise kasvataja lauda juurest suunaga Nõmmemetsa küla suunale. Ja ka esimene libelõik. Ja kogesin traktoriga korralikku uisutamist ehk siis traktor kippus külglibimisse minema. Kuid oskusliku roolikeeramisega suutsin põka hoida ikka teel liikumas. Järgmine libe lõik mida mineku peal pelgasin oli Loe paanepealsetel... õnneks vähe libisemist ning järgmine libelõik algas Helju Kaarsalu maja lähedalt ja lõppes see Puhkami talu piiri peal. Selle lõigu peal kogesin natuke külg ees libisemist.
Ootasin suure hirmuga metsavaheteed seda viimast 1 km teelõiku, mis meile suundub. Kuna see tee kogu ulatuses, kuskil nii 500-600 m ulatuses jääs. Kuid õige taktika (valisin rohkem rööpaservasid, kus traktor saab rehviga paremini maast toetust otsida. Ja õnnestus seegi. Tegin veel kodu juures väikse ringi, kuna katsetasin kiigeplatsi kaudu karjamaale koorma tirida, kuid see käru seda ei võimaldanud ning siis katse ümber keerata ning mööda heinamaad teise kopliväravasse ja sealt kaudu juba karjamaale.
Praegu ma kõike ette ei jaga, kuna mul karjas noored sälud, kes kohutavalt raiskavad sööta, siis eelis seisuses on neile jagada jao kaupa. Plaanin söötmiskohta mingid metallsõimed hankida, seda raiskamist on kohutav vaadata, mismoodi hobused ikka sööda ringi käivad ja kapjade all porisse tallavad. Noored sälud tirivad kapjadega rullist välja ja see, mis jala all, ega see enam ei aita süüa.
Viimane öö jalutas siilike vabalt köögi pealt ringi, kui mina sattusin kööki, siis siil tardus seisma nagu kivikuju, et end märkamatuks teha. Esimene asi vaatan ma alati mida siil teeb, kuid selgus peatselt tähelepaneliku uurimise peale, et siili pole. Ehmusin kuna oleme pannud abikaasaga mõnedesse kohtadesse mürki hiirtele. Õnneks siiliga asjad korras tõstsin ta jälle oma kodu, kuhu panin veel süüagi ja tundus, et siil peatselt ka heintesse puges.
Need vaa pikkade sabade ja piiksumis häält tegevad olendid on meid ikka vääga ära pahandanud. Teevad pahandust närivad otsivad võimalusi kappi ronida, et toiduainete kallale minna. Viimane öö oli juba rahulikum isegi papagoidel, hiired virutasid pesal istuva emasepapagoi alt ühe muna ära. Emalind öösel lausa kriiskas ja ega siis teisedki ükskõikseks jää. Ja eks siis jälle ülesse vaja tõusta, et linde säästa ja päästa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar