Sajab ja sajab, ootan väikest saju pausi, et teha reis saepuru veoks ja natuke vedada metsakuiva kütet. 
Hobustele vedasin ninaesist, kui täna pikalt sajab peab loomad sisse laskma. Hämmastav, kui kaks paharetti eraldi on, siis on kari karjamaal, karjuses on tugev vool. Kuid täkule see ei mõju, lendab läbi nagu püssikuul. See selleks, hetkel käitub nagu ninnu-nännutatud hobune, kes teeb kõike peremehe meeleheaks, aga ni kui karjamaale lasen, siis jah viib omatahtmisi ellu. Mulle tundub, et Anne-Mai osatab kõike veel täku järgi. Kui ma sellist kannatlikust jätkan suudan nad ka lõpuks uuesti karjamaale püsima saada. Olen enne täheldanud, et teatud vanuses mingi kiiks välja murdmises tuleb, aga see muutub.
Eile muutsin koerte koolituses väheke tradistioone. Panime kolm koera rihma otsa, vabaks jäi Sass üksi, tegelen hetkel Lara ja Sohvi rihmast tirimise koolitamisega ja jätkan kannatlikult Lara koolitamist mitte murdma kanu, hetkel muidugi ei ole ma seda viimast lubanud sooritada. Ikka nii, et kõige pealt Lara rihma otsa ja üks lastest siis teeb sel ajal kanakuudi ukse lahti, kui ma Lara olen lamama pannud. Muidugi võpatab ja unustab mind iga kord ära, kui mõni lind lennuga möödub. Ja püsti hüppab, et hüpata kanale järgi. See aeg mil kanad õues vabalt on koer kinni ja siis kui vaja käime rihma otsas jalutamas. 
Muidugi juhtus veel eile selline lugu läksin kanadele sööki panema, kui üks tiivuline supsas ukse vahelt õue. Ehmatus muidugi ja mõte, et nüüd on lännu, aga Lara vaatas teatud kauguses, aga ei tormanud püüdma. Hea meel, saime kana tagasi sisse. Ja oli pinge selleks korraks lahendatud.