Süütasin küünla, meenutamaks lähedasi, kes mõne aasta eest lahkusid, kuid keda ei suuda unustada. Loomaarmastus pärineb sügavuti ikka kuskilt esivanematelt. Hakkama saamine kasvab aastatega. Vaatasin eile ja mõtisklesin, et Lipton ei hooli ühestki indlevast märast, kipub aiast välja jooksma ja seetõttu pean teda eraldi hoidma ühe noore märaga (pisikese Anetti-Anne-Maiga). Hammastevahetus on üheks teguriks ja see tekitab lihtsalt lisa stressi pakitsevate igemete näol. Ma ei pane siis sellist looma sadula alla ka, lihtsalt suhtlen ja käin niisama jalutamas. Las läheb üle ja elu loksub oma rööbastesse. Nii palju jälgin, et vanad hambad korralikult eest ära, siis tuleb lasta juba kirurigiliset asjatundjal hobuhambaarstil vaadata. Esimest korda oma elus olles selle asjaga kokkupuutunud ei saanud aru, miks hobune ühel hetkel halvasti alluma hakkas ja kui suhu vaatasin siis selgus tõde. Ja parim selle juures on kas kohe sekkuda või lasta asjadel loomulikul kulul oma töö teha. Jälgides, et uus hammas ka kasvama hakkab. Kõik valuga seotud käitumine siiski kaoks. Lipton on tohutult südamlik.
Laraga veel see teema kätte saamine ja kanad... kuid homsest hakkan katsetama uut taktikat tema koolituses. Ühe noore koera õpetamine on pidev protsess, vanade koertega peab sama moodi tegelema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar