Midagi südant liigutavat...

Tassa on lõpuks võitnud juhtmära poolehoiu. Lubab Teelel oma pead puhata selja peal. Juba mitmendat päeva märkan seda hetke, kus nad kahekesi puu all tukastavad. Ühtepidi Tassa silmist õnnesära lugedes, et ta on millegagi hakkama saanud. Kui ma lähenen neile, siis tulevad koos, aga Teele oma terava pilguga annab Tassale teada, et ta tahab esimesena mind tervitada. Kuid Teele ei käitu enam nii teravalt ega ka tõrjuvalt. Mainin, et sellised hetked toovad pisara silma.

Lahendus tuli lihtsalt, Teele õel Teeba - Milagrosel on varss, kellele pühendub Teeba 100% oma ajast. Mulle meeldib Teeba tasasus ja vaikne jutukus (hirnumist... varsaga suheldes). Teele tundis ennast õnnetuna ja üksikuna. Nad on nagu kaks tilka ainus, mis neid hobuseid eristab on laugud, ja värvi tumesus. Teeba on tume kollane pruunide täppidega ja Teele helekollane.

On ka muresid, mõtlen hetkel Krahv Monte Cristo peale, söögiisu on teisel vilets ja välja nägemine ei meeldi mulle mitte üks raas.

Veel Tassast... Tassa õppis Amandalt aiiast väljas käima. Alguses selline käitumine häiris, nüüd leidsime lastega lahenduse. Laseme nii kaua süüa, kui hakkab ringi uitama, siis paneme sisse ära.

On kiire aeg, eile sai lõpetatud kartuli sorteerimise ja vaja veel peenramaad teha. Iga nädalavahetus on mingi üritus hobustega, aga ootan piki silmi. Hea on näha hobuste tahet inimest teenida ning samas annab see mullegi hea teadmise millised on mu hobused.