Tänase päeva seisuga sai neljal hobusel kabjad värgitud ja noorte hobustega tegeletud.
Kapjade värkimine on piisavalt jõuline töö, aga õnneks sai kunagi tehnikumis seda ka õpitud. Meil oli muidu hea sepp, samas pidime aeg ajalt treeneriga kapju hobustel värkima.
Kõige esimene oli Kelli-Kellukas, tal on väga omapärane lapsepõlv olnud. Ta oma päris ema hülgas ta ära, aga samas leidis ta endale suure kasuema - loodus ei sallinud tühja kohta. Siis sai antud veel vana hobusepiimale lisaks veel kitsepiima. Kuid eks temaga oli ka murepäevi, oli ka neid kes ütlesid, et nemad küll niimoodi ei mängiks. Korra oli jalgadega probleemid siis sai veel kopsupõletiku. Täna vaatasin ja mõtlesin endamisi, et kui oleksin teisiti teinud, siis ei oleks ka sellist poni mul olnud. Ootab hetkel teist varssa.