Viimane öö, veetsid uued hobutegelased ninaga aknalauale nõjatudes. Heina polnud puututud. Käisin ühe öö jooksul mitu korda neid kaemas. Ja ühel korral tõstsin heinasületäie neile akna lauale. Rääkisin, et peavad ikka öö sees olema ja hommikul saavad õue karja hulka.
Vot mis tähendas eilne kohtumine uue karjaga. Mulle oli see täiesti üllatus, et Pokker ja Fryc söömast keeldusid. Kuid mis teha värske ädal tekitas rohu järgi isu. Ja eks uued sõbrad karjamaal  tekitasid uue ootuse ja uue mõtlemise. 
Eilne varustuse proov näitas kogu nende suhtumise ja olemise, aga eks vaatame kuidas meil nendega kulgeb. Hetkel otsime sobivaid tekke, siis saavad juba rohkem õues viibida.

Meie uued õpetajad

Tänane päev läks Pokkeril ja Frycil kergelt. Kuna vaatasime oma varustuse hulgas sobivat varustust individuaalseks kasutuseks. Kuna raskemaks ülessandeks oli Pokkerile sobiva sadula leidmine oma seisma jäänud sadulate hulgast. Kuid liikumist ratsanikuga nautisid, eriti veel, kui nende liikumisi  saatsid trenni aia taga kadedaks tegevad pilgud meie hobuslaste näol. 
See, et nad on kõrged pole meile probleeme. Oleme ennegi kõrgema kasvulistele hobustele hoiukodu pakkunud.
Üks põhjus, mis ajendas kogenud ratsakooli tunnihobuseid võtma endale. Oma tori märaga kolme aasta paaritused kõrgema kasvulise täkuga, mis on luhtunud siiamaani selgusetu, kas tegu täku potensiaali või mära stressi minekuga. Ja kui aeg nagu tühja on jooksnud, siis peab millegagi kompenseerima. Hetkel üks idee seisnes, kuna meil noored sportliku laadi ponid majas, on hea kui leidub kõrgekasvulised kogenud sporthobused. Kes õpetavad meid, kelle kaudu saame õpetada ka omi noori ponisid. Head õpetajad ja kohtleme sama vääriliselt ja võib olla veel pareminigi, nagu koheldi neid ratsakoolis. Minegid lubadusi ei anna, kui oleme vähemalt koos suutnud eksisteerida aasta või rohkem. Elame näeme aga jagan siia nüüd tihedamalt nende tarkade loomade tegemistest ja olemistest.

 Koolivaheaeg ja meilgi on plaanis ühte koma teist. Kui selleks ilmad lubavad.
Eile siis saabusid meie uued sõbrad kabjalised. Rahulikumat pensionipõlve pidama. Tegu sporthobustega ja ühtlasi ka teistsugune vastutus võetud. Rohekm tööd, üheks tööks tuleb tekitamine. Ja muidugi massaazid, kuid see on asi mida oskan ja õpin pidevalt juurde. 
Kuna meie enda kari on ühtne ja meeskondlik, loodame, et neistki üsna ruttu karjaliikmed saavad. Hetkel kõige suuremad krokud, kes on valmis võõraid oma üleolekuga kostitama on Anne-Mai ja Teeba. Teistel karjas olevatel kabjalistel aga savi.  
Üks päev tuleb koolitus Eda Vallimäega, kuna on plaan oma noortega ikka maatööga jätkata. Anne-Maiga peab lisaks tegelema tema hirmudega veiste vastu. 

Viimased paar päeva on ikka mõnusalt soojad ja tegutsemisrohked päevad olnud. Aeda koristatud ja sõnnikut veetud. Ja sõnnikut veel küla peale klientide soovidele vastu tuldud. Autot remonditud, viimasel amordid vahetusse. Küla peal talvepuude tegemisel abi osutades... 
Tegevust on palju olnud, mõtlengi, et kuhu kadus mu  kahe nädalane puhkus, aga ütleks väga asjalik puhkus olnud. Sai ka Soomes ratast väntamas käia, Eesti enam ei paku pinget. Eestis nii palju ringi kärutatud. 
Viimasel aastal olen kasutanud hobustele lakukivina biotiiniga ja ütleks, probleemsete kapjadega Herta on saanud lõpuks kabajd korda. Ja kuiva suve puhul maastikule või karjamaal olles sai teisel ikka kapju tõrvatud, mis spetsiaalselt mõeldud kabja niiskus tasakaalu hoidmiseks. 
Täna tegime metsa tiiru, alguses oli mõte mitmeks tunniks, kuid teekond jäi seekord tunnikese lühemaks, aga lubasin, et kui ilmad väheke lubavad, siis lähen ikka mitmeks tunniks maastikule. 

Pilt internetist, Sirje Saare tehtud, lisasin siia, kus meie orienteerujad. Tüdrukud tõid seekord teise koha...

Tegutsema jätkuvalt, viimane nädalavahetus on ka selle tõestuseks. Käisime Viljandimaal Uue-Kundru talus ratsaorienteerumisel osalemas. Õigemini seekord osalesid Aade ja Anete, Teeba ja Tassaga. Laadimine treikusse on ikka üks rist ja viletsus. Kui kodus poleks meie pisikest päkapikku Amandat, siis oleksime teab kui kaua neid kahte peale laadinud. Venivad nagu taksikoerad, kuid tagajalad ei taha kuidagi keha all kuuletuda ja kaasa liikuda, siis esijalad koos kaelaga maitsva müslikausi suunas ikka pikaks pikaks venis, aga kui Mann paar korda läi treiku jalutas, jalutasid kohe meie tibid ka sisse nagu poleks midagi olnud. Oleme ennegi seda taktikat kasutanud, et meie päkapikk Mann aitab peale laadimisel alati.
Teine koht võistkondlikult ära tuua. Oli ok, eks üks apsakas oli ka, tüdrukud kaotasid ajas, kuid punktide leidmine teatud aja peale oli in. Olin ma valmis neid aitama, kuid mis aitaja pealtvaatajana ikka olen. 
Taas peale laadimine valmistas probleemi, kuid kollektiivis peitus jõud, ühe talli meeskond aitas lisaks meie pikaks veninud taksikutele veel teisedki treikusse minevad tegelased peale. Praktiliselt kollektiivses meeleolus tõsteti hobused peale. Muud polnud, kui tänada appi tõtanud meeskonda ja rahulikult tagasi teele asuda. 
Nii me tegutseme, ootan veel siiani ühte kõnet, millega saan veel viia ellu ühe projekti.

Rahvas kutsun aktiivselt nädala lõppe või nädala siseseid tööpäevi veetma aktiivselt hobuste-ponidega metsas matkates aega viitma. Pole midagi mõnusamat kui nohisev või põõsast ampse küünitav hobuse nägu, kel nagu mööda minnes kelmikas hobupilk silmis säramas. Et näe mul mõnus ratsanik, kes sõber ja lubab mõne ampsu võtta. 
Julgustan algajaid, kel mõttes ammu, et tahaks midagi uut, siis saame seda pakkuda. 
Mul on elu paika loksunud uue töökohaga ja nüüd leian aega oma hobidele pühenduda. 
Kõige mõnusam ja põnevam on õhtuti metsakarjamaalt hobuseid koju hõigata. Kui 11 pealine kari üksmeelses kapakus mööda tuiskavad ja kodusele karjamaale kihutavad. Mõnus kabjakobin muldsel teel kõrvu hellitamas. Või teine päev kui mul töökohustused linna teekonna hommikusel ajal möödudes karjamaast ja silmata puhkavaid loomi. No mida veel tahta. 
Tegutseme ja mõnuleme, mis sellest, et suvi meeldivalt soe oli. Mulle meeldis kas mu suksudele ei oska öelda, aga trennid sai küll nii korraldatud, et loomadele liiga ei teinud. 
Oleme jätkuvalt tegusad ja toimekad. 

A P P I .... 
Olen unustanud kuud blogi päises vahetada. Õnneks parandasin täna selle vea. Ei ole midagi häpimat, kui see, et juuli lõpust sain oma eesti tõugu hobused üle viidud siis EHKÜ-sse. See teeb head meelt, siis eelmine nädal käidi neid hindamas. Esimese hetkena kohale saabunud hindajad küsisid, kas EHS pole teinud. Mainisin, et siiamaani pole nad mu loomade vastu üldse huvi ilmutanud. Veel toimuvad ratsamatkad looduses ja ootame uusi noori ja isegi lapsi ratsutama.
Hetkel metsas palju seeni. 

Üks koht mida alati klientidele näitame, on metsade rüppe peituv lubjaahi.

Metsas märkamatult puude vahel matkates hobustega näeb loodust ikka teistmoodi.

Augustkuu 20.08 sai käidud Harjumaal mõnedes katakombides. Natuke militarlistlikku vaateid.