Tegutsema jätkuvalt, viimane nädalavahetus on ka selle tõestuseks. Käisime Viljandimaal Uue-Kundru talus ratsaorienteerumisel osalemas. Õigemini seekord osalesid Aade ja Anete, Teeba ja Tassaga. Laadimine treikusse on ikka üks rist ja viletsus. Kui kodus poleks meie pisikest päkapikku Amandat, siis oleksime teab kui kaua neid kahte peale laadinud. Venivad nagu taksikoerad, kuid tagajalad ei taha kuidagi keha all kuuletuda ja kaasa liikuda, siis esijalad koos kaelaga maitsva müslikausi suunas ikka pikaks pikaks venis, aga kui Mann paar korda läi treiku jalutas, jalutasid kohe meie tibid ka sisse nagu poleks midagi olnud. Oleme ennegi seda taktikat kasutanud, et meie päkapikk Mann aitab peale laadimisel alati.
Teine koht võistkondlikult ära tuua. Oli ok, eks üks apsakas oli ka, tüdrukud kaotasid ajas, kuid punktide leidmine teatud aja peale oli in. Olin ma valmis neid aitama, kuid mis aitaja pealtvaatajana ikka olen. 
Taas peale laadimine valmistas probleemi, kuid kollektiivis peitus jõud, ühe talli meeskond aitas lisaks meie pikaks veninud taksikutele veel teisedki treikusse minevad tegelased peale. Praktiliselt kollektiivses meeleolus tõsteti hobused peale. Muud polnud, kui tänada appi tõtanud meeskonda ja rahulikult tagasi teele asuda. 
Nii me tegutseme, ootan veel siiani ühte kõnet, millega saan veel viia ellu ühe projekti.