8. juuni 2016

Emme Valgeke
Hamstrik oma pojaga
SaaraSofia koos oma karvase pojaga
Pigi-Vigi oma lapsega. Oleme natuke mures, kuid teeme köik ,mis suudame.

7. juuni 2016

Vihma oleks vaja. Kõik kuivab, olgugi ilm jahedusele keeras, siis see piisk maapinnale maandus oli lihtsalt kohe nagu aur, mis õhku haihtus.
Täna jälle trimmerdasin rohisin oma lemmiktaimed ning suhtlesin koolilõpuga mõnede teemade üle, ühe inimesega. Tänasin õnne, et lillede ost minu õlgadel langes. Jääb ainult kultuurmustikataimed ja lõpukõne. 

6. juuni 2016

Mull..mull mull väiksed kalad, kus teil väiksed...miks te jalgu peidate jne... Nordik nagu kala vees. Hetkel kuumad ilmad möödas. Lootsin viimase nädala lõpul suurt sadu. Mure heinamaade olukorra pärast. Ei ole rohukasv selline, mis kutsuks heina tegema veel vähem silo tegemist. Olukord paepealsetel trööstitu... olen ju pabistaja ja muretseja teatud olukordades.
Pidasin täna ühe heinamaa omanikuga läbirääkimisi, oh jah. Suhtles nii nagu oleksin eelmine aasta jube heinaraiskaja olnud.  Ma ei taha liiga suurt vastutust võtta, pean veel lähimatel päevadel suhtlema veel silotegijatega. Kahju on see, et tol ajal, kui maid oli võimalik erastada soodushinnaga riigilt oleks ... jah, kuid nüüd tuleb leppida sellega, et peab kasutama kellegi teise maid. 
Proovin ühte noort sälgu müüa või vahetada. Vaja oleks järgmiseks aastaks järglasi...
Kui vähekenegi mõtted rändama jälle juhtuvad meenub jälle eelmise nädala neljapäeva lugu... mis tekitab korralikult külmavärinaid... Õnneks suhtlesin ja arutlesin sellel teemal maakonna turismikoordinaatoriga, kelle abiga leidsin probleemi juured ja sügavused ning järgmistel kordadel juba teada kuidas vältida klientidega ebameeldivusi. Kuid lugu ei anna veel ikka rahu... Kuigi mu üks väga hea sõbranna soovitas unustada ja edasi minna... Kuid lugu ise on nii värske ja meeltest raske lahti lasta, siis muus osas spordis on asjad kõik hoopis sootuks okei olnud. Rattakrossis 7 koht ja veel profiratturite hulgas. Kuna tegu valdade vahelise spordivõistlustega, heade tulemuste saavutamiseks panid nii mitmed välja enda valda esindama tugevad ratturid. Tegu polnud lihtsa rajaga. Üldiselt nautisin täiega, sain varem kohale, siis sõitsin soojenduseks juba ühe ringi ette ära, et tabada veel käiguvahetuse momendid (õige käik tõusuvõtmisel). Võistlusajal kontrollisin hingamist koos pedaalimisrütmidega... kaifisin hindasin oma füüsilist vormi suurepäraseks kahetsesin, et mu ettevalmistusse jäi kiirustreeninguid väheks. Õnn on see, et pikamaa distantsidel  olen vastupidav. Laupäeva õhtul ühe tuntud maakonna sportlaskujuga, asju arutledes, kes oli üllatunud ka mu laskmas käimisest nojah üllatunuid oli ka abikaasa suguvõsa poolel. Ja mu orienteerumisetulemused on paljudele  täiesti üllatused. Rapla sprodi inimesed ei tea ju mu varasematest aegadest suurt midagi. Olen ju sisserännanud, kuigi mu vend ja õde on Raplas elanud. Ja mu ema ja isa tuntud sõiduõpetajad Rapla II keska ajal.
Mainin ma ei lasknud sportrelvast esimest korda, aastatel 1982-1991 tegelesin aktiivselt laskespordiga, kodus harjutasin vanaisa käe all lisatundidena. Lagedi koolis 8klassis saavutasime klassi kollektiivis küll 5 koha laskesuusatamises, kuna poisid lasid igaüks mööda ja vastavalt siis pidid suusatama, mööda lastud arvule ka vastav arv ringe trahviks. Mina suusatasin aga lisaks enda suusaringile veel teise tüdruku distantsi ning lasin kahel korral kõik augud ilusti puhtalt kolme lasuga. Mitte ühtegi mööda laskmist, aga tänu vanaisale sai õhkrelvast palju enne laskesuusatamis võistlust harjutatud.

Kutseka ajal sai proovitud Männiku lasketiirus korra automaati, A. Müürisepa nim kutsekas (oli nõuka ajal vedurijuhite kool, kus valmistati ette rongijuhte ja muid töötajaid raudteel), käisin kolmel korral nädalas Endel Õunapi (elukoht tol ajal Saha Lool, minu kodukoha lähedal) käe all treenimas sportrelvadest. Vahel anti enne mõnda suuremat võistlus proovida, tiirus laskmist käsiõhkrelvast (tegu siis püstolilaadse vahendiga, kuhu mahtusid õhupüssi kuulid). Ma arvan, et mu sõnastus on spetsiifiline, kuid ma ei viitsi ka muul lihtsustatul moel kirjutada.

2. juuni 2016



Õhupalli koolitus, kes kardavad? Kuid noored hobused olid väga uudishimulikud.
Täna oli mu elus jälle üks kogemuse võrra rikkamaks saamise päev. Mis sellest, et eilselt orienteerumiselt noppisin teise koha, siis täna kokkulepitud toimetuleku kooliga tegevused aia taha jooksid. Nojah mõningad arusaamatused ning mu endasse tõmbumise sootuks eemale viis. Ei soovinud enam millegagi jätkata ja nii oli, et lahkuti arvan, et mitte positiivses meeleolus. Proovisin küll miskit selgitust leida, kuid asjad mulle segaseks jäid. Laste ja sõbranna toealusel, aga peaksin hoopis lahti laskma. Eks jah on asju, mis vajavad veel enda kallal tööd. Selle loo läbi sain teadmise ja kindluse, et on asju, mis vajavad siiski läbi rääkimisi otse telefonis, et ei tekiks arusaamatusi.
Mainin veelkord, mina toitlustamist ei paku, minu huvi ja ettevalmistus on rohkem treeneritööle, matkajuhina, loodusgiidina või veel nõustajana veterinaaria valdkonnas.
 
 
Arutelu tütrega, minu puhas leht ja tütrel topelt arv aukudega. Proovilaskudeks oli 5 kuuli.
 Aus olla, ega mul eriti hea enesetunne polnud. Pigem olemine selline laiali valguv. Õnneks või õnnetuseks proovi laskmisel said palju naerda, kuna minu leht proovilaskude ajal jäi sootuks tühjaks. Lasketreener kes kiikrist kaemas ja pajatas, et mul on puhas leht (kummaline, et miks ta jälgis minu lehte) ning selle eest mu tütre leht topeltaukudega kaetud. Muidugi valmistas ka minule see osa nalja ja tiirust lahkusin juba paremas meeleolus. Muidugi õhtuks oli ka teada punktisumma. Sportrelv oli okei sihikuga, sellisega võiks juba igapäevaselt harjutada.
Pigi Vigi täna sündinud lapseke. Nüüd on siis kõigil  emastel merisigadel lapsed. Kahe mamma lapsed juba näitavad isase loomust.
Orienteerumise järel oli tõusnud meie vald 4. Huvitav kui kõrgel tänase õhtu seisuga vald on? Jälle peab uurima ja puurima...
Nordik oma mängukanni vedamas vapralt koju.

1. juuni 2016

Tänasega algas maakonna suvemängud ja avati orienteerumisvõistlusega Toosikannus. Minu võistlusalaks oli N40 distants 3,130 ja 12 kp jooksin ajaga 40min. Homme selgub mitmendaks jäin. Selle tulemuse alusel saab punkte vallale. Pärast orienteerumist sai ujutud tiigis ning võtsin ette päris pikad vahemaad korraga. Kõigepealt ujusin  teisele kaldale ja pärast saare ümber tiir. Kaifisin endamisi oma võimeid.
Koju naasnud, sai tehtud mingit einet ning koeri Vigala jõe äärde ujuma viidud. Ise liiklesime ratastel ja koerad oma jalgadel. Kõik jaksasid ja käisid ka vees. Tundus, et koertel oli täna väga väga väga viimase peal päev.
Pipi ja Nordik vees
Nordik oma oksakesega 
                                           Mõnus oli vaadata, kuidas koerad mõnulesid
Nii eilsega saigi siis maikuu läbi. Löppes see nojah minu sünnipäevaga. Ma pole kunagi suurelt seda tähistanud. 
Natuke mineviku lehekülgedelt, pea 24 aasta tagune lugu ehk teekond veterinaaria maastikul.. Ajakirjast Teele esikaane siseküljel.

29. mai 2016

Uus kiik...täna veel jätkub ehitus. Lauad, kus istuda saaks. Ja ümbruse koristamine... jne.
Kui palju avaldab mõju lihtsad asjad.
Järjepidev töö läbi mängu, Nordik on tähelepanuga minu käes oleva pulgale. Probleemkoerast on saanud õpihimuline koer.
Rõõmuga pulka toomas, meelega loopisime kanade juures, et võimalikult palju harjutada. Kanade liikumise, ehmumistega ehk siis näidata mismoodi reageerivad sulelised tema lähedalolus. Kõike nii palju, et ei tekiks kanadel jälle stress. Hetkel oleme jõudnud sinna maani, et ise võime Nordiku kanadega õues hoida vabalt. Muidugi Nordik tunneb ennast ebakindlalt, sest piirid puuduvad. Kuid üritab peita kanade eest. Isegi koduhoovis ei aeta enam taga pesitsevaid linde. Hea meel, et oleme suutnud koera usalduslikuks kasvatada.

Tänavu aasta oleme osaleda jõudnud kahel ratsaorienteerumise võistlusel. Mõnus ja äge...mis sellest, et vanus tiksub mul peale...varsti saan...