Mull..mull mull väiksed kalad, kus teil väiksed...miks te jalgu peidate jne... Nordik nagu kala vees. Hetkel kuumad ilmad möödas. Lootsin viimase nädala lõpul suurt sadu. Mure heinamaade olukorra pärast. Ei ole rohukasv selline, mis kutsuks heina tegema veel vähem silo tegemist. Olukord paepealsetel trööstitu... olen ju pabistaja ja muretseja teatud olukordades.
Pidasin täna ühe heinamaa omanikuga läbirääkimisi, oh jah. Suhtles nii nagu oleksin eelmine aasta jube heinaraiskaja olnud.  Ma ei taha liiga suurt vastutust võtta, pean veel lähimatel päevadel suhtlema veel silotegijatega. Kahju on see, et tol ajal, kui maid oli võimalik erastada soodushinnaga riigilt oleks ... jah, kuid nüüd tuleb leppida sellega, et peab kasutama kellegi teise maid. 
Proovin ühte noort sälgu müüa või vahetada. Vaja oleks järgmiseks aastaks järglasi...
Kui vähekenegi mõtted rändama jälle juhtuvad meenub jälle eelmise nädala neljapäeva lugu... mis tekitab korralikult külmavärinaid... Õnneks suhtlesin ja arutlesin sellel teemal maakonna turismikoordinaatoriga, kelle abiga leidsin probleemi juured ja sügavused ning järgmistel kordadel juba teada kuidas vältida klientidega ebameeldivusi. Kuid lugu ei anna veel ikka rahu... Kuigi mu üks väga hea sõbranna soovitas unustada ja edasi minna... Kuid lugu ise on nii värske ja meeltest raske lahti lasta, siis muus osas spordis on asjad kõik hoopis sootuks okei olnud. Rattakrossis 7 koht ja veel profiratturite hulgas. Kuna tegu valdade vahelise spordivõistlustega, heade tulemuste saavutamiseks panid nii mitmed välja enda valda esindama tugevad ratturid. Tegu polnud lihtsa rajaga. Üldiselt nautisin täiega, sain varem kohale, siis sõitsin soojenduseks juba ühe ringi ette ära, et tabada veel käiguvahetuse momendid (õige käik tõusuvõtmisel). Võistlusajal kontrollisin hingamist koos pedaalimisrütmidega... kaifisin hindasin oma füüsilist vormi suurepäraseks kahetsesin, et mu ettevalmistusse jäi kiirustreeninguid väheks. Õnn on see, et pikamaa distantsidel  olen vastupidav. Laupäeva õhtul ühe tuntud maakonna sportlaskujuga, asju arutledes, kes oli üllatunud ka mu laskmas käimisest nojah üllatunuid oli ka abikaasa suguvõsa poolel. Ja mu orienteerumisetulemused on paljudele  täiesti üllatused. Rapla sprodi inimesed ei tea ju mu varasematest aegadest suurt midagi. Olen ju sisserännanud, kuigi mu vend ja õde on Raplas elanud. Ja mu ema ja isa tuntud sõiduõpetajad Rapla II keska ajal.
Mainin ma ei lasknud sportrelvast esimest korda, aastatel 1982-1991 tegelesin aktiivselt laskespordiga, kodus harjutasin vanaisa käe all lisatundidena. Lagedi koolis 8klassis saavutasime klassi kollektiivis küll 5 koha laskesuusatamises, kuna poisid lasid igaüks mööda ja vastavalt siis pidid suusatama, mööda lastud arvule ka vastav arv ringe trahviks. Mina suusatasin aga lisaks enda suusaringile veel teise tüdruku distantsi ning lasin kahel korral kõik augud ilusti puhtalt kolme lasuga. Mitte ühtegi mööda laskmist, aga tänu vanaisale sai õhkrelvast palju enne laskesuusatamis võistlust harjutatud.
Kutseka ajal sai proovitud Männiku lasketiirus korra automaati, A. Müürisepa nim kutsekas (oli nõuka ajal vedurijuhite kool, kus valmistati ette rongijuhte ja muid töötajaid raudteel), käisin kolmel korral nädalas Endel Õunapi (elukoht tol ajal Saha Lool, minu kodukoha lähedal) käe all treenimas sportrelvadest. Vahel anti enne mõnda suuremat võistlus proovida, tiirus laskmist käsiõhkrelvast (tegu siis püstolilaadse vahendiga, kuhu mahtusid õhupüssi kuulid). Ma arvan, et mu sõnastus on spetsiifiline, kuid ma ei viitsi ka muul lihtsustatul moel kirjutada.