14. märts 2016

Vahetasin kaanepildi, see küll pärit aastast 2006 Vaasa linna kämpingu territooriumile rajatud grillkojast. Täitsa huvitav ja igatsus matkamise järgi on suur.

13. märts 2016

Ja jälle üks nädala lõpp käes, eile hankisin lemmiklooma poest olulise sööda papagoidele, ei saanud mööda minna maiusepulkadest ja hirsitõlvikutest... Naljatlen endamisi, avastasin tänu toodud nümf-kakaduudele maiustusena kaasa pakituna hirsitõlvikud. Minu jaoks uudis, nojah kui puudub kataloog toodud lemmikutesöötadele ja vidinatele. Siis armas Google jälle aitas, minu uudishimu ning teadmisi lemmikuna peetavate toalindude menüü koostamise ja vaheldusrikkuse läbi mõtlemisel.
Põnev teema see jäätmevedu, püüdsin meenutada, et millal meie konteiner tühjendati. Ei meenu kuidagi moodi. Sain jälle uue lepingu ja jäätmeveograafiku. Lugesin hoolega kõik läbi, et ühtegi olulist infot kahe silma vahele ei jääks. Igaks juhuks uue nädala alguses täpsustan mõned faktid üle, mis mulle väheke segadust tekitasid. See on üks kummaline valdkond, mis on osaliselt peale surutud, kunagi võtsin konteineri sellepärast, et polnud kuhugile kasutatud pudeli-purgi ja muu ebaolulise ja looduses mitte kõdunev olmeprodukt realiseerida. Ja konteineri kasutaja olen siis vist kuskil üle 15 aasta olnud. Tõden seda, hea kui on koht kuhu viskan klaasikillud või mitte kõdunevad pakendid. Muus osas, mis kõduneb panen aga kompostihunnikusse, kus siis bioloogiline protsess oma töö teeb.
Taas kord järgmise nädala söödakogus jälle kodus. Ja hopsid said oma korralise rulli vabalt söömiseks ette. Korra nädalas lubame seda teha, kuna praktiliselt kipuvad hobused, kui kered täis palju raiskama, siis teised koju veetud rullid lammutame ükshaaval lahti ning jaotatud kella ajaliste söötmiskordade järgi ette jagame. Üks päev peab veel ühe heinarulli ka ette veeretama. Sööta jagub ja tuleb tõdeda, et jääb ka üle. Ja järgmise nädala lõpus peame hoopis hakkama vedu teostama juba käruga, heinamaal lahti lammutama ja arvata võib kodulähedale jäävalt heinamaalt siis vedama otse karjamaale, kuni lumesulamiseni.
Kuid ega me eelmise aasta varutud sööda tõttu järgmiseks aastaks tegemata ei jäta.
Värske sööt on alati parim, aga eks kõik sõltub ilmast ja rohustu kasvust, siis peab jälle tarkust varuma, kust mida lisana juurde tegema.

11. märts 2016


Praktiliselt lõuna käes, argised toimingud ammu selja taga, sai veel kanala allapanu vahetus täielik tehtud. Muidugi jah, kommentaariks nii palju, üks minimõõdus kanaemand minuga väga kurjustavalt pragades. Oletasin, et segasin ta õigeaegse munema mineku ära... vabandasin kana ees, et kannataks ära minu toimetuse...kuid seda enam oma rahulolematust kasvatas veel mu maheda tooniline jutt. Mis pani veel rohkem häält tõstma, õnneks õues toimetavad kuked-kanad talle lisatoone ei andnud. Minu õnn... kogu protseduur tehtud sai, nii too kanaemand takseerima kuuti suundus, eks peatselt taas kisa oodata, aga seekord juba muna teavitusega...
Toas võtsin ette merisigade suure puuri puhastuse. Lasin notsikud kõik toa peale patseerima ning kogu puuri sisu põõsastele kummutama (mainin näriliste sõnnik on otsekasutus kõlbulik, kui allapanuks kasutatakse heina ja saepuru). Tagasi tuppa juba puhta allapanuga täidetud ning lakast käisin tõin head heinalõhnalist peenikest heina... Ja panin puuripõhja maha, et vaadata, mida sigudikud korda saadavad... Kõige pealt vupsas puuri põhjale Pigi-Vigi, järgmisena juba uus parukat meenutav papa Oskar. Noja nii nad siis juba sigri-migrina ülejäänud, kedagi ei jätnud külmaks puuripõhjale kuhjas seisev heinakuhi... See on merisigade lemmik, eelkõige sööstavad sisse käike uuristama ning siis jäävad sinna einestama. Ja homme hommikul vaatavad imestunud nägudega otsa, ... meil pole enam urgu, keegi varastas heina ära (küsin alati nendelt, kuhu hein teil küll sai). Ise seisavad nagu pingviinid reas ning imestunud - üllatunud näod peas. Kuidas ja sa ei teagi, et meil naasugune õnnetu olukord. Ja nii saab jälle uus suur sületäis heina puuri toodud, kus siis läheb taas mölluks... Nii käib meil merisigadega, kui nüüd veel õuekraan lõplikult lahti sulab, siis läheb täielikuks puuride pesuks ning kasimiseks. Õues on hea neid toiminguid teha, saab ka korralikult puurid ära kuivatatud.
Sussid püsti, ehk siis naha puhastus prodsetuur.
Paluks mängule, pea 9 aastane iiri setteri kraanz kes innustab ja tiivustab köiki koeri oma mängulisusega.

10. märts 2016

Hommik nagu iga teine, tavaline argise rutiini kohvitamise ning sellele järgneva loomade söötmise-jälgimis protseduuridega. Muidugi koertele panin poti veega pliidile, et saaks sooja pudru valmistada. Kuid üks kõne  keeras kogu toimingule nagu vindi peale, egas miskit pidin autole hääled sisse keerama ning vurama Kehtna lähistele  tanklasse, tellitud kanasöödale järgi sõitma. Sai siis oma bisnessi värk ühele poole, tagasiteel kõrvalehüppega veel kohalikku poodi, et osta suhkrut ja muud ninaesist kodusolijatele.  Piisav aeg kodus olemiseks  telku ees,  oma lemmikseriaali pühendudes. Ja uuele ringile, seekord siis Rapla ringile, oli vaja keskraamatukogusse sõita, kuna eelmine päev unustasin oma olulise dokustaadi, siis võtsin mitu asja ühesõiduga ette. Hüppasin ka autoteenindusest  läbi ning tasusin autoremondi arve.
 Eile saabus siis lõpuks karjatamistoetus, hinnanguliselt ütlen, imestan iga aastaga toetuse suurus kahanemas, kuigi kulutused loomadele ei vähene aastaga kuskilt poolt. Meie pere jaoks on talvisel ajal igasugune toetus siiski marjaks ära kulunud, kasvõi auto remondile või traktori kütte või hoopis mõne olulise jupi hankimiseks.
Olles oma loomade-lindude toimetamisel, tabasin järjekordselt ennast mõttelt, et kuidas saavad inimesed loomi ikka söömata-joomata jätta. Viimasel ajal jälle fb eesti hobuseinimeste ja muudes lehtedes ja loomakaitse seltsi sekkumisel jälle üks juhtum avalikkusele jõudnud.
Kas siis polnud, piisavalt raha, et lisaks põhule juurde anda hobusele kaera ja sinna sisse segatult mineraale. Olen ise põhu peal hobust pidanud (põhk on madala toiteväärtusega sööda liik) ilmtingimata on vaja anda jõusööta,mis tagab normaalse elutegevuse. 
Esimene aasta (1994-95) Raplas Laadamäel laudaboksis pidasin  talveks heinsööta väheks jäi. Väga palju suhtlesin paari tuttava veti ja mõnede teada-tuntud hobusekasvatajatega. Igal juhul olen säherdune hobusepidaja olnud, et pigem küsin-uurin.
Võtsin enese hobuse pärast töötuks (olin siis tol korral töötu, elukoha vahetuse pärast), et hobusele osta kaera ja mineraale. Kuna põhuks oli mõnus peenike kaerapõhk. Kui kevad käes oli hobune veel lisaks ülekaalus.  Kuigi palju teenisin  hobusega rahaliselt veel lisa saanisõitudega (sai ostetud porgandeid), ei olnud siis veel Rapla linna inimestega nii lähedalt tuttav. Kuhugile ei olnud julgust pakkuda ennast tööle, ainus inimene ametilt veterinaar, kellele  käisin abiks oli Mall Koitmäe. Olin tol ajal veel lapseootel.
Veterinaaria on mu üks lemmikteema, püüan hoida kursis teaduslikuma poolega, mis maailmas toimub vetide ühingutes.
Kuid teiseks talveks sai juba heina tehtud haljasaladelt.
Arutlen endamisi, et huvitav, kuidas saab üks noor hobune jalust maha jääda, peab ju olema ikka päris mitmeid nädalaid loom ju söömata-joomata, et tekiks mahajäämus. Olen endalt küsinud, et kuidas on võimalik, et noor hobune maha jääb...? Tean, et veistel esineb poegimishalvatuse korral on Ca - Mg verekoostises madal ja sõltub kui suur oli poegmise ajal vere-vedelikukaotus. 
 

9. märts 2016

Eem, täna juba kolmapäev. Mõnus nautida koduse loomaaia elu, muidugi on ka asju, mis meelehärmi tekitavad. On laste põdemised, juba hommikul köhivaid, aevastavaid ning nohust pakatavaid lapsi kuulates-vaadates hakkab ikka paha küll. Juba ma torman otsima linna apteegist sobivaid köha-nohu ravimeid, püüan leida võimalikult looduslähedasi, mitte keemiast pakatavaid tooteid ostma. Õnneks on need soodushinnaga leitavad. Tean mis lastele hea. Samas minu jaoks, ikkagi probleem, kui lastel nohu või köha venima jääb. Jube häiriv on kuulda, et keegi köhib jubedalt, siis juba töstab minus, kui loomaarsti kutset omava inimese mentaliteet ravima... Ja kui mul mõni hobunegi, peaks kasvõi ühekorra köhatama või aevastama, juba jään mureliku pilguga sügavalt puurima-juurima, et milles probleem...? 
Eelmine nädal tõin majapidamisse uue merisea papa nimega Oskar, kellelt on soov tulevikus ka järglasi. Tegu pikakarvalise isendiga. On kohanenud väga hästi, kõikide toas elavate loomade-lindudega saab hästi läbi.  Naerame perega, kuidas merisea tüdrukud temasse suhtuvad. Magavad külg-külje kõrval ning vahepeal jutustab vaiksel häälel miskit tüdrukutele kõrva sisse. Seda juba tõlkida ei oska, kuid kehakeelt jälgides, juu siis miskit armastusest või lembeluulet. Igal juhul armastus nelja tüdruku vahel pole lõkkele löönud. Ei tea kas hästi või halvasti, ühtepidi minu jaoks hästi. 
Mis siis hästi, nojah niuksuks - vinguks tiba, ma lubangi väheke... ilm keeras ära lörtsiks ja meie külatee on suht jahu, kus siis madala põhjalise autoga, peale sadanud märja lume läbi vajub, vahel ka külge ette kipub keerama. Ei meeldi need lörtsised-sajud mitte üks teps. Nojah, kuidas ma saan ilmataadiga suhtlemis-kohut käia, kui pean tema iseärasustega leplik olema. 
Oii täna oleks probleem olnud, kolm kana olid kuudi juures õue jäänud, on tegelased. Nordik oli lahti ning piilus pingsalt vist sobivat hetke peal tormamiseks. Nojah ei tea... Igal juhul päästsin veel mis päästa andis ja koer kinni ning kanad vabadusse. Huvitav kas mu eesmärk kannab ükskord vilja, kus saan linnukoera koos kanadega üheaegselt lahti hoida...? Tegelen sellega päevast päeva, olen saanud lastelt ju palju kordi hirmuseguseid signaale, et kuidas ma julgen... Tean niipalju, kui mul on koeraga tehtud nii palju tööd, et ta mind usaldab ja teab mis talle lubatud.
Olen unustanud mainida, et mul läheb kolmas nädal osalist paastu, joon palju mineraalvett päevas 2l ringis, vahel läheb ka vähem. Jälgin, et toitumises oleks nii loomsete-taimsete valkude tasakaal. Kasutan seedimise parandamiseks idandeid, sidrunivett. Valmistatud on ka looduslikku antibiootikumi, mida siis kas profülaktilises mõttes tarvitatakse või kasutatakse peres, kui terviseprobleemid käes (köha, nohu korral on see hea ravim, aitab leevendada köhast tekkinud käheduse sümptomeid). See miks ma paastun, lihtsalt puhastan organismi keemilistest jääkidest. Olen uurinud mis asi on aluseline ja happeline toit ja mis juhtub organismiga, kui see on happeliseks muundunud. Tänusõnad Maaülikoolis giidinduse aine õppejõule Aare Maele (kes Eestis tuntud meistergiid), kes pööras läbi enda kogetule sellistele asjadele tähelepanu.

7. märts 2016

Tänane ilm on vastupidine eelmise nädala kargele talvisele...

Jälle ilm nöögib teleka vaatamist, pidime ju vihmade ning vahelduvate lörtsihoogude tõttu ilma telkuta päris kuu aega ilma olema. Hämmastav, milline vaikus tekkis ainult õhtuti loomade tegemisi ja omavahelisi vestlusi kuulsime, nii et vaikus majas. Mul sai piisav kogus raamatuid läbi loetud ja eks nüüd peatselt külastangi raamatukogu, kus vahetan loetud teavikud uute vastu.
Oli tänaseks plaanid tehtud, kuna hooaeg ratsutamiseks pole enam mägede taga, alustasime aktiivselt hobuste treeninguga. Kuid vihmase ilmaga sai lükatud tänaseks plaanitud trenn edasi. Igal juhul eilne päev oli tegus. 
Eelmise nädala algusest hakkasin pidama auto küttele tehtud kulutusi ja läbisõidetud kilomeetrite peale. Eilne tulemus siis sai ületatud 600 km ja ostetud 40 euro eest kütet. Ja tänagi on päeva algus tehtud 30 km-iga, lihtsalt hommikused asja ajamised Raplasse ja uuesti koju. 

Maikuu, see mõnus kevadekuu...

Viimased päevad on olnud väga võrratud ilmad. Lihtsalt tüdinud kandmast paksemaid talve vammusaid. Kevad on nagu pääsemine mingist raskest o...