Praktiliselt lõuna käes, argised toimingud ammu selja taga, sai veel kanala allapanu vahetus täielik tehtud. Muidugi jah, kommentaariks nii palju, üks minimõõdus kanaemand minuga väga kurjustavalt pragades. Oletasin, et segasin ta õigeaegse munema mineku ära... vabandasin kana ees, et kannataks ära minu toimetuse...kuid seda enam oma rahulolematust kasvatas veel mu maheda tooniline jutt. Mis pani veel rohkem häält tõstma, õnneks õues toimetavad kuked-kanad talle lisatoone ei andnud. Minu õnn... kogu protseduur tehtud sai, nii too kanaemand takseerima kuuti suundus, eks peatselt taas kisa oodata, aga seekord juba muna teavitusega...
Toas võtsin ette merisigade suure puuri puhastuse. Lasin notsikud kõik toa peale patseerima ning kogu puuri sisu põõsastele kummutama (mainin näriliste sõnnik on otsekasutus kõlbulik, kui allapanuks kasutatakse heina ja saepuru). Tagasi tuppa juba puhta allapanuga täidetud ning lakast käisin tõin head heinalõhnalist peenikest heina... Ja panin puuripõhja maha, et vaadata, mida sigudikud korda saadavad... Kõige pealt vupsas puuri põhjale Pigi-Vigi, järgmisena juba uus parukat meenutav papa Oskar. Noja nii nad siis juba sigri-migrina ülejäänud, kedagi ei jätnud külmaks puuripõhjale kuhjas seisev heinakuhi... See on merisigade lemmik, eelkõige sööstavad sisse käike uuristama ning siis jäävad sinna einestama. Ja homme hommikul vaatavad imestunud nägudega otsa, ... meil pole enam urgu, keegi varastas heina ära (küsin alati nendelt, kuhu hein teil küll sai). Ise seisavad nagu pingviinid reas ning imestunud - üllatunud näod peas. Kuidas ja sa ei teagi, et meil naasugune õnnetu olukord. Ja nii saab jälle uus suur sületäis heina puuri toodud, kus siis läheb taas mölluks... Nii käib meil merisigadega, kui nüüd veel õuekraan lõplikult lahti sulab, siis läheb täielikuks puuride pesuks ning kasimiseks. Õues on hea neid toiminguid teha, saab ka korralikult puurid ära kuivatatud.