Oma koju läks eile veel Lembitu. Aastaid tagasi hakkas käima üks pere meil trenni tegemas. Kuna tüdruku ema oli ta hüljanud (vabandan seda on kindlasti paljudel valus lugeda, kuid nii see on). Tol ajal Nancy isa elas kokku ühe naisterahvaga, kes siis oli ka Nancyle kasuema-nõuandja eest. Eelmine aasta, kui mul veel üks partii märade poolt endale tekitatud õnnekohustusi nautisid mõtlesin, et nüüd on see aeg, kus saan Nancyle selle kingituse teha. Kingime talle poni, tuligi oma sünnipäeval ratsutama ning mainisin, et mis otsus meil perega tema jaoks tekkis. Mõne aja möödudes küsis uuesti, et kas vastab tõele. Vastasin jah, et see on tõde. Tundub, et lugu ise võttis sõnatuks tüdruku. Mult on küsitud, et mida teeb täisealine noor naine poniga. Olen kehitanud õlgu ja moka otsast kobisenud, et ,,kingitud hobuse suhu ei vaadata".
Üks probleem on veel lahenduseta, kuid tean, et kõikvõimas on juhtimine on minuga ja tean, et seegi probleem leiab lahenduse.

Eilse päevaga saavutasin palju. Sai lõplikult lahendatud endise kasvataja ning minu vaheline pingekonflikt. Probleem teadupärast koer, kelle ära andsin. Saatsin sõnumi kes koerakasvatanud, koerale uue kodu leidmisest, ühendust võeti läbi fb mns-i. Ja mis mulle saadeti, oli segane ning arusaamatusi sisaldav sõnum.  Kurb tõdeda, et tihti inimesed tõlgendavad mõtteid või jagatud seisukohti valesti. Ja tekitavad sellega palju pingeid. Õnneks paberid üle andnud uuele omanikule, tegi viimane sissekande fb seinale oma talu lehele. Kuidas nad leidsid koera.
Ma ei viitsi korrata kogemusi probleemsete koerte ümber kasvatamisest. See on mul suur hobi, olen hakanud võtma uusi riske, mis pakuvad mõtlemist ning tegevust. Olen kodutute koertega palju tegelenud või siis peremehe kaotanud (surmaga lõppenud lood) koertega. Mõned lood on veel ähmaselt, aga mõned millega seotud väga värvikad ning seiklusrikkad ja pingeid tekitanud olukorrad on veel meeles. Muidugi on koeri, kes südame külge kasvanud oma erilisusega, siis need ei unune. Nii nagu oleks eile sündinud. Isegi uue koera võtmine ei aita kustutada kaotatud sõbra leina. 
Kõige suurem rõõm on see, et teatud aasta tagant mulle helistatakse teavitatakse mõne mu käest saadud koera käekäikudest. Või isegi see, et kurva sõnumi korral, kui koer on lahkunud isegi sellest antakse teada. Olen aru saanud, et olen vajalik. Aitan mõista ja hetkelist emotsionaalset leina jagada.
Kuid kõige suurem rahulolu, kui pere ja koer on kohanenud ja toimub koostöö ning kokku kasvamine. On minu jaoks suur õnnestumine. Aitan niikaua, kui vaja, siis ühel hetkel annan neil ise juba edasi minna. Ei sekku nii tihti.
Ütlen, et kui koer uude kodu läheb muretsen, kuidas koer kohaneb ja kuidas esimese öö koer uues kodus veedab. Need on esmased sammud täisealise koera võtmisel. Minu jaoks on oluline luua esimene tihe side koeraga, et ei tekiks koeraga probleeme ja ära jooksmise hirmu. Koer tunneks, inimesega pidevat kontakti.
Niisama sai ka tehtud Blue perega. Olin neile kõigepealt esmaste koerahirmude maha võtmises abiks. Kogesin, et hirmud mis valitsesid sügavuti perenaist uue koera võtmisel oli parimaks, kui nad kohale tulevad. Saavad kogeda koera ja koerakarja suhteid minu karjajuhi liidri seisukohtade ette näitamises. Tihti on nii, et sõnu ei oska kasutada, eelistan näidata praktiliselt ja selle kaudu vastata küsimustele ja olla hea kuulaja ning sisemiste tunnete tunnetaja. Mis inimeses valitseb...
Ja näha paari nädalaga saavutust, et koer ja pere sobib ning toimib koostöö. Pere on minetanud hirmud koeravõtmise ees. Nad on leidnud selle sobiva koera.
Tänusõnad oskusliku diplomaatilise sõnumi eest oma talu lehel oli kõik mis lahendas kasvataja mõistmatuse...
Mõistan tema olukorda, kuid kunagi ei tohi nii klammerduda koera külge, korra enda juurest teele saadetud  koera külge ahistavalt. Valimata mõtteid, tekitades mõtlematute sõnade valinguga pingeid inimestes. Olen vahel napisõnaline, tiba murelik ja raske seepärast selgitada, et miks see asi nii läks.
Miks ma seda pajatan, kui koer oli näha, et aretuskõlbmatu. Miks sekkuda tormiliselt, pigem võtta rahunemise seisukoht ja mitte tormata peale tormiliselt. Minu teada-tõde on see, et kui me kellegi oleme enda juurest teele saatnud. Peame usaldama, et asi on õiges suunas. Ja muidugi mainin, et koerad ei oska teha vahet kas nad on ühes või teises kodus. Vaid nad elavad teatud aistingutes. Kui ükskord on mõni asi tekitanud negatiivse olukorra ja teadmatu ning oskamatu käitumisega võime süvendada loomades hoopis negatiivseid käitumisjooni.
Minu jaoks on Blue uues parimas kodus ning ammu soovitud head edasiminekut .... Lihtsalt kogu lugu on Happy lõpuga...

Naljakas on öelda, et õhtul, kuna kellaajad ja õhtutunnid tegelikult ei kattu. Kella 16 paiku juba õues valitseb videvik. Pidin eile ühe koorma sõnnikut vedama küla peale, kuid traktor ei käivitunud. Ja siis valisin teleka vaatamise asemel hoopis metsa minekuga. Vahakõnnust siis Tõrasoo LK alale, kuna 8 aastat tagasi mitmel korral seal alati ära eksinud. Seekord valisin ainult sihi ehk siis vana talvetee. Kuna seda mööda käisid vanasti talumehed oma hobustega Vahakõnnust-Valgu ja vastupidi. Jõuab see aimatav tee osalt jah inimpuutumatuna aastaid vähese kasutusega loodus-teadusmeestele. Karitsa alla. Olen ühe korra selle läbinud ja edukalt, kuid vastupidises Ilvese talu alt sisse, kuid kuskil Vahakõnnu lähistel, aga ühe rabasaarel vanas talukohas ära eksisin. Kolm korda ühte samasse kohta tagasi naasta. Kuid siis suurim seiklus algas... Palusin Rapla politseil enda asukohta positsioneerida, kuid nende poolne nõuanne, et jääksin ühte kohta. Ei teadnud ma kuidas asjad tegelikult käivad. Nii oligi eelistasin, et pean leidma väljapääsu kindlamasse paikka. Kuna veeta ööd huntide piirkonnas ja koos hobusega ei ole eriti meeldiv mõte. Oleks siis mingi peavari pea kohale võtta. Ja nii ootamata ära politsei poolset seisukohti.
Otsisin veel ning mille ka leidsin oli norm siht ja nähtavad inimtegevuse jäljed. Olles saanud kindlamale pinnale ja juba parimale metsateele ning lähedal asuvatest taludest selgeid loomahääli kuuldes. Pidasin paremaks teatada prefektuuri korrapidajale, et sain välja ja lõpetaks positsijoneerimise. Kuid sain palve lõpetamise asemel pahameele osaliseks. Tundus, et sõnum mille edastasin korrapidaja tädile kohale ei jõudnud. Ütlesin tädile tookord ,,sorry" eks ma siis ootan ära järgmise juhise. Muigasin omaette... tehke siis tööd. Leidsin endale ja hobusele mõnusa kohakese. Hobune nosis ja mina nosisin... kuulasime 1 km kauguselt kostuvaid taluspeetavate loomade hääli... Ja mõtisklesin, et huvitav mis kohaga tegu võiks olla (koht kuhu tookord välja jõudsin, käivad demineerijad lõhkamas leitud lõhkekehasid). Tegemist siis vana karjääriga ja lähedale jäi ka vana talumaja, mis seisis veel imekombel püsti. Küll ilma uste-akendeta, kuid mõte, et teab kui kaua see positsioneerimine aega võtab, et saab ühe öö koos hobusega selles varju pakkuvas ulualuses ka kuidagi moodi öö ära saata. Detailidesse ei viitsi laskuda. Peatselt tuli esimene kõne A. Kaarsalult, kes siis oli jõudnud vana Ilvese talu kohani ning tema arvates politsei auto signaal ka minuni jõudma, kuid see vahemaa on peaaegu 10-12 km (Ilvese talu ja Vahakõnnu vahel). Mainisin, et jah ei kuule midagi, et ümbruses valitseb vaikus... Muidugi tundus, et mehe poolt suurem ärevus, kui minu enda enesetunne. Mainisin, et ,,ära muretse ega ma üksi pole" ,,mul hobune ka". Sa lugu siis helistas kogu otsingut toimetav peakonstaabel ise. Püüdsin jääda tõsiseks, kuna nimetus hobune tekitas veel suurimat huvi. Arvati, et hobusega midagi korrast ära jne. 
Kuid õnneks, kell juba päris palju ehk siis septembrikuus 20.30 oli, anti luba mul siis paigalt liikuda. Mõtlesin naljaga pooleks veel ühe metsateel, et kas paremale või vasakule... pidasin parimaks, et pigem olla madal kui maarohi. Ja siis metsast välja jõudes märgates tuttavaid hooneid, teadsin kohe mis kohaga tegu. Andsin sellest kohe oma asukohast ning välja jõudmisest teada. Ka nemad pidid teavitama, et asi on lõpetatud ja kõik eksinud siis elu-tervise juures. Kohtusime suure maantee ääres ja tuttav hobusekasvataja A. Esner siis ka autost välja astus. Kes muidugi naljaga pooleks siis küsis, et kas käisin uusi radasid otsimas... 
Tegelikult lahe lugu...

Nüüd siis teema vahetus prügistajatele... See juba aastate pikkune, huvitav millal see küll lõpu leiab, et ei tekiks omavolilisi prügiladustamis kohtasid. Tuli kõne vallavanemalt, kes nägi mu postitust facebooki seinal prügikuhjast. Olin üllatunud, et pööratakse sellistele teemadele ka huvi. Andsin mõned kahtlusalused vihjetena, et kontrolliksid. Kas ja kus ning miks on nendel autodel selles piirkonnas asja olnud. 
Veel vara hõisata, enne kontrollida, siis kas on üks või teine. Siiani ei ole me niisama kergekäeliselt auto numbreid ülesse märkinud. Metsas võib käia ja kellegile keeldu pole, aga kus ma tean, kes mida maha panna tahab ja tavaliselt sellised teod saadetakse korda, kui kedagi nägemas pole. 
Juba eilne inspektorite kohal käik andis kinnitust, et miskit hakkab siin ilmas liikuma. Kui varemalt 1313 helistades ei liigutanud keegi miskit, siis nüüd tunti huvi, tuldi kohale. Varem pidin suure töö siiski ise ära tegema, kui nägin, et keskkonna telefonile vihje andmisel, keegi ei reageerinud. Parandamatu vihameel selliste teo kordapanijate ees, pani otsima, kes tegelikult teo korda saatis. Tegemist pea vast 10 aastase looga, kui keegi sokutas lambatapu jäätmed metsa alla. Arvates on korraliku koha leidnud. Mul jah oli vaja üks ratsamatka sooritada, kui tollest paigast möödusin. Teada värk, mis tapajäätmetega seondub ja kui väljas paras soojus, siis tekib lagunemisprotsess. Ja lehk mis sealt õhku tõuseb on piisav tõestus ning paika ülesse otsima. Matk tehtud, sai uuesti metsa mindud nimetan seda hagija mentaliteediks (mõtlen huumoriga). Nina järel ja koha leidsin ruttu ülesse. Kui keskkonnaamet ei reageerinud, sai võetud ühendust kohalikku valda teenendava vet. arstiga. Ja tundus, et tema miskit teadis, kuid otse ei vihjanud.... õige ka. Vet peabki asju oskama delikaatselt saladuses hoidma. Midagi temalt välja pinnima ei hakanud, pöördusin veel oma teadmistega ühe suurima lambakasvataja poole ja pärast sellega vestlust. Kadusid ka tapajäätmed metsa alt nagu nõiutult. Ühel hetkel enam polnud... Ja ma ise küll ei tundnud sellepärast hästi, et kedagi kahtlustama pidin. 
Kuid viimane prügi tekkimine juba vallajuhi tähelepanu võitis on see samm millegi suuremaks. 

   Talu väikeloomaaia täiendus. Kolm päeva on nende poolt täielik vaikus olnud, siis täna juba tuntakse kodusemalt. Roniti puurist välja ning vahetatakse viirudega veel tagasihoidlikku infot. Me ei kiirusta viirpapagoidega kokkupanemist. See tekitaks kohe stressi ja tülisid. Linnud peavad olema üksteisega harjunud. Kui eile roheline viirukas neile kahele tutiga isendile tetaud distantsilt laulu laulis omas keeles. Siis täna lausa nümfikate eeskujule viirpapagoid puurile jalutama tulid. 
Lahe on jälgida lindude tegemisi... Eriti omavahelist suhtlemist. Endiste omanike käest nii palju teadmisi juurde saanud, et eriti suured lennusõbrad nad pole. Pigem sellised, kes eelistavad jälgida ning omavahel suhelda. Meile on see põnev, kuna soov on näha nende kokkusobivust.
Õnneks tänapäeva internet annab palju suuremaid võimalusi otsimaks infot vastavalt liigile ning leitud materjalide kogus viib ka nende kasvatajateni. 
Kokkupuututud inimestega, kes ise on kunagi pidanud nii viirpapagoisid kui ka muid linde, siis ikka mõni halab kas siis liigse kisa või prahi pärast, mida muidugi linnud siis oma seemnete söömisega tekitavad. Koristama peab nii või teisiti. Meil ju muid loomakesi, kes tekitavad kasvõi juba heina ette andmisel prahti. 
Igal juhul oleme väga rahul.

Tänane päev algas suure puhkamisega. Mõte, et mingi füüsilise tegevusega algust teha... tekitab vastumeelsust. Kaks päeva tööl pidevat jalgadel olemist ning sisetingimustes töötamine on vahel ikka väsitav.
Teine päev annab  õues tegevusele alguse andmisega ikka raske küll. Ja mõnus tunne, kui saan olla lihtsalt toas  suhelda väikeste lemmikutega ning õues elavate koertega. Õhtul koju naastes lasen koertel tervituseks nina vastu käeselga puudutada. See on mu koerte selline tervitus rituaal. Porisesin Sassuga, et see ei suutnud ära oodata. Tööl üks asi ei lasknud kohe ära tulla ning kellaaja muutmine viis mu kojutuleku tunni võrra hilisemaks ning Sass arvas, et ma vist enam koju ei naase.
Toodi üks nümfkakaduude paar meile ning õhtu viimased tunnid tööl tekitasid elevust sisemiselt ootasin kannatlikult koju saamist, et kuulata, kuidas uued lindtegelased kohanevad ning meie enda papagoid nendega suhteid loovad. Õnneks meie eakas papagoi Härra Tipp on tõeline diplomaat. Olgugi, et suhtlemine ning uudistamine käib distantsilt. Me ei kiirusta, las harjuvad...
Õhtul suhtlesin perega, kes need linnud loovutasid. Olin südamest liigutatud, kui kuulasin süvenenult nende lindude olemusest ning muidugi kurvaks teeb alati, kui äraandmise põhjuseks on peres kellegi süvenev  allergia. Mõistan see on raske otsus perele, eriti veel kui linnud-loomad on südame külge kasvanud. Tajusin vestluse lõppedes, et pere igatseb nende järgi sügavalt. Muidugi nad ei väljenda omi mõtteid emotsioonidega.
Olen näinud kordades loomade äraandmisi ja vahel kurvastanud vaikselt ja üksi loomade endaga... Olen nendega loonud sideme läbi vaikse suhtlemise. Kui näen loomas-linnus vahel sügavamaid leinahetki, püüan neid mõista ning nendega leida sügavamaid kontakte, et paremini edasi minna.

Vastik...vastik...vastik... mis sellest, et majas neli koera, kuid tundub, et reinuvader va kavalpea käib ikka nuusutamas hoovis praktiliselt magamistoa, akna all seisvat kanakuudi lõhna. Ja muidugi tänu eile õhtul tuulele kinni langenud kanakuudi uksele jäid mõned sulelised õue.  Ja üks jälle jäi rebasereinule hammaste vahele. Tekib küsimus, kus koerad olid... kui tegu tehtud ja rein jalga lasknud seekord siis koos kanaga.
Üks päev käisin Nordikuga Palukülas. Tegelesin temaga, mängides palli ja peites seda ära. Milline ind on koerale antud. Käisin isegi Loosalu järve ääres ning jalutasin siis raja lõppu ehk siis Vana-Kaiu all olevale Loosalu lõkkeplatsile. Nii kui Nordik liialt mängus jõuliseks muutus, lõpetasin mängu ning ingnoreerisin tema käitumist. Eelistan arvestamist ja pehmust. Ei taha ju haiget saada.
Kena ilm ning tuulevaikus viisid täielikult ajataju. Ja ükskord kui auto juurde tagasi jõudsin. Oli kell juba peale 13.
Ja neljapäev, kui ma pidin viima auto töökotta, et mõned olulised asjad vahetada. Ehh ja töökojas läks meestel jälle pea 5 tundi ära. Ja mu planeeritud päev peaks ütlema täiega tuksis. Kui miski, kuskilt üle aja tiksub, siis ikka jama küll. Oleks teadnud, oleks võinud ju ratta kaasa võtta ja kärutada sellega ringi või hoopis koju tagasi mõned tööd ära lõpetama. Nii see on, kuidagi tänane päev on kiiva kiskunud.