13. juuli 2015

Mõnus, kui on vabad päevad, saab kodus midagi ära teha. Osaliselt pean viibima ka koolitusel. 
Juulikuus pean jälle Tallinna vahet käima, arvasin, et juuniga mul lõpeb aga kus  sellega. Nüüd veel läbima ära unustatud, koolitusel käima. Eilselt koolituselt tagasi sõites olin ma väga väsinud. Koju jõudes polnud esialgu miskit tahtmist teha midagi. Olles tunnikese jalad seinal lebotanud raamatust parimaid palasid välja lugedes. Saavutasin tunni jooksul puhanud inimese olemise ning küsisin lastelt, mis nad kodus olid ära teinud. Muidugi Nordik oli lahti korra pääsenud ja ühte parti ehmatanud. Kuid õnneks oli see kõigile ehmatuseks. Nordik vajab tegelikult suurt tegevust ja palju jooksmist. Distants mida me siiani päevas läbime, kas joostes või kõndides on 5 km. Muidugi ratsamatkadel on kaasas käinud, mulle meeldib tema julgus. 
Õhtuti tööl naastes olen koertele supikonte ostnud, et neid vähesel määral premeerida vastutulemise eest. 
Liptoniga olen tegelenud, mainin, et ta pole pehme käega inimese suksu. Nii see on, et hetkel allub 100% minule. 
Ehh on elu, pean täna minema vankrit tooma.
Hobused armastavad ikka suure südamega liptonit ajades oma jooksuajaga teisel pea ikka parajalt sassi... siis mul nendel päevadel kui märadel võidujooksuralli ruunale algab. Tõusevad juuksed ihukarvadeni kõik ülesse. Täiesti mõistuse vastane, kuidas saab olla nii, et üks ruun avaldab indlevatele märadele suurt huvi. 
See nädal on mul vaba-vallalise-vallatu inimese elu... Saatsin mehe mõneks päevaks kodunt oma tegemiste ja huvide juurde teada värk usukoosolekule... Esimene öö on harjumatu, nagu keegi oleks majast puudu ja kui sellega ära harjub, siis on teada värk jälle harjuda kellegagi voodit jagama. 
See aasta suvi tundub mul mööduvat teleka vabalt. Nii palju kiikan, kui see lahti, aga hetkel paeluvad raamatud enne magama minekut. 

9. juuli 2015

Ilmad on sellised heitlikud, ei lasta heinatööd lõpuni viia. Kurb tunne, tee ükskõik millist rituaali tahad, tundub, et ükski asi ei toimi. Ainus tuleb vist kaasa minna ilmavooluga, kuid millega mina muidugi leppida ei suuda. Tahaks ju ära saada ning talvele teatud kindlustundega vastu minna. Kuid sellised heitlikud ilmad, mismoodi. Hetkel pole veel silo valmis. Ootan neid, kes lubasid ka tulla, tean et tulevad. Kuid kurvemaks teeb, et tahan ka kuiva heina teha. Hetkel tegematta maid on 17 ha ringis. 
Tahaks mõne looma vähemaks, Liptoni suhtes alustasime veidi teistsuguse trennidega. Eelkõige jooksutamisega, et ta saaks aru, et kõiges tuleb alluda inimesele, mitte tema tahtmistele. Leidsin selle probleemi juure ülesse ning alustasime ka tegelemist.
Autole vaja veel pisiremont teha ning ülevaatus läbida. Läheks kõik lõpuks hästi... 
Edasi vaja minna. 
Töö suhtes on mul asjad ok. Teadasaamine naaberkaupluse turvafirma töötajate taustadest  saades.. kuku pikali. Ja kuidas neid on tööle  võetud.... ? 

7. juuli 2015

Vihm rikkus heinatöö ära, kuid mis teha, kui ilmamuutus siiski käsikäes kuufaaside muutumisega käivad. Olles jälginud endast vanemate inimeste tähelepanekuid ilmaennustuse osas. Pean neist väga lugu. Kõige jamam see aasta on metsaheinamaadelt saadav heina kogus. Kasvon väga nigel. Õnneks tegemist ootab kultuurrohumaa ja sealt peaks saama puudu oleva koguse. 
Plaanin ühe tüki üldse purustada. Väiksema tüki saab teha ka trimmeriga. 
Täna hommikul sai üle pika aja hobuseid taga ajada. Õnneks olid nood loomad avastanud alles hommikutunnil, et vool on tarast väljas. Ja seetõttu hea kiire kättesaamine. Õnneks olid ka teisest aiast paar vanemat mära sekkunud, kelle abil oli võimalik kari koju tagasi suunata. Olen õppinud, et karja pidama tuleb osata keha keeles märku anda. See keha keeles kehtestamine on lihtsalt üks ütlemata mõnus sõnumi edasi andmine. Kui on märgata loomakarja poolne mõistmine. Noored sälud olid kohe valmis minuga ükskõik kuhu liikuma. Õnneks Anete ja Laura võtsid suuna kodu poole ja karjajuhi-liidri salli sai seekord tunda Kelli-Kellukas, kelle abil noored koju tagasi juhiti. Kaifin mõttes. 
Pidin varasel tunnil sõitma Aadega Tallinna Mustamäele jälle haiglasse, seekord siis juba nina opile. Õnneks tüdruk ei tunne hirmu hobuste ees. On käinud ratsutamas. Teeba selg on korras ja kannatab jälle ratsanikke. Alati peab kontrollima hobuse ootamatu käitumise muutuses ka füüsilisi tegureid. Kas eksisteerib valulikke kohti. Mul hea meel, et Teeba on jälle endine, kes usaldab ja nõuab ratsutamist. 
Ootan hetkel uudiseid Aade ninaopist... Ja juba sellest kõigest edaspidi...

4. juuli 2015


                                          Soomaa käsivikatiga niitmise võistlus
                                          Minu lihtne üks viis vikati luiskamisel.
 Kalevipoja niiduvaal, sai kaks vaalu kokku niidetud

                                           Kätlemine ja autasustamine Soomaa viisi. 

27. juuni 2015

Ka jaanid on mööda saadetud, mis muidugi ilmataadi poolt vihmaga. Oli kutsutud sünnipäevale, kuid sinna ei jõudnud. Vahel on väga raske, eriti kui õhurõhk madal, kisub ka mu vererõhu madalaks. Raske oli miskit ette võtta. Proovisin metsas jalutada, kuid poole tunniga juba läbi vettind.
Tegin kahe päevase rattamatka ehk siis ette võtsin lõpp etapi Oandu-Ikla Soomaa-Ikla. Iklasse ma välja ei sõitnud ei pidanud enam vajalikuks. Kablis käisin korralikult kõik vaatamisväärsused läbi. Kokku sõitsin 221 km. Alustasin sellega, et kodust sõitsin rattaga Rapla juba 15 km. Rongiga Tootsi jaama ja sealt Jõesuusse, kus siis sain tõelise ilmamuutuse meelevalda tunda. Äikest, müristamist ja paduvihma, kuid see ei heidutanud, pigem innustas edasi liikuma. Juba Riisa kooli juurde, kus ületasin kooli tagant jõele rajatud rippsilla. Yess see tehtud ning edasi Soomaa keskuse suunas. Riisa Rantso teeotsas kohtusin kursakaaslase Aivariga R., kes soovitas hoovi siseneda ja Algis M. tervitama minna. Sai see samm tehtud, nii kohe padukas kaela sadas. Algis kutsus välikööki, kus siis sai turismitöö alast infot vahetatud, kuulasin ning esitasin täiendavaid lisaküsimusi. Mille alusel sain piisava ülevaate Soomaa turismi edenemisest. Ja muidugi mõlemad ,,poisid" soovisid edukat reisi. Miskit mõte tiksus juba lõunat pidama ja ühe heinamaa ääres, kus rajatud lõkkplatsi ääres seda ka tegin. Pidasin parimaks valida tempo enesetunde järgi, mitte liialt kiirustada. Läti niidu linnutorni külastasin, Tipu looduskooli arteesia kaev oli lakanud tegutsemast, tuli vesi võtta lähedal olevast tiigist. Kaasas oli mul veel mineraalvesi, mis võttis janu kiirelt. Seda sai ikka ohtralt tarbitud. Siht oli võetud Kopra tare peale. Olles saanud Soomaa kaitseala piiridest välja, sattusin korraga nagu teise maailma. Mets ja ainult mets, ainus mis rõõmu valmistas oli loodus ja metsloomad, mida sai ikka kohatud. Kährikuid, rebaseid, kitsi ja mitmeid kullilisi. Teekonnal Kopra tarre juhtumisi pidin 8 km ulatuses läbima pehme liivakattega metsateed. RMK poolt tellitud projektiga teeparandus metsamajanduse parendamiseks. Kuigi ratast pidin lükkama käe kõrval, ei kõigutanud see olukord mu meeleolu. Katsetasin tühjendada pea kõigist rasketest mõtetest ning elada lihtsalt antud loodusehetkes. Nautida jalutamist ratas käe kõrval muutuvad kõik muud probleemid tühisteks. Olles selle teisese katsumuse edukalt läbinud ning preemiaks juba Kopra Tarre ööbima jõudnud, tundus tare nagu kirss tordil lasua tõelise luksus elamuna... Loodus, ojakesed, sild, infotahvel, tulease majakeses ning nari... OOjaaa nautisin täie hingega toda õhtut ja kohale jõdmist. Olin sillas... Muidugi öösel jah naljakas, aga tülitsesin oma teki ja magamiskotiga, mis kuidagi ei püsinud küll ümber või peal. Ja üks tüütu sääsk, kelle eest oma nina püüdsin peita teki alla, lõpuks kella 3 ajal oma otsa siiski peopesa all lõpu leidis. Ja ma rahulikult unne suikusin. 
Hommikut alustada puhanuna ja õnnelikuna, hakkama saamine innustamas meeleolukalt teekonda jätkama... mõte, et ees seisab pea 74 km. Hommikused söömised joomised tehtud (hommikusöögiks tegin kiirriisipudru maasikatükkidega, suhkru ja võiga. Kõrvale jõin lahustuvat kohvi). Koti kokku pakkinud, koristasin tare ning panin asjad nii nagu olid enne mind ja lahkusin. 
Meeleolu oli suurepärane ning indu taga kihutamas uudishimu. Õnn, et matkarada tähistatud korrektselt, esimene raskus, kus pidin tiba mõistust appi võtma oli juba Kilngi-Nõmme lähistel enne Valga-Pärnu mnt ületamist. Ja pärast viimase suure maantee ületamist tekkis juba paaril korral eksimised, sest tähistus oli puudulik ning mitte põhjalik. Just ristmikud, kus peaks olema tähistus silmatorkav. Ja nii oligi, et kaotasin ühel hetkel ka tähistuse silmist, kuid Kablisse jõudsin ikkagi. Kasutasin juba oma 7 meelt, mis on kasutusel orienteerumisel. Nautisin oma tulemit kablisse jõudmisel. Lihtsalt vaadata, linnuvaatlus-rõngastamise kohta ja looduskooli ümrust ja külastada kohalikku kauplust. Isegi üks tuttavlik tervitus maasturi juhi poolt oli üllatus, tervitasin vastu. Kuigi jäin kõhklevale seisukohale, kes see oli... Häädemeeste kaqupluses käisin magusat ostlemas. Ja sealt edasi Via Baltika tee äärde jääva puhkealale Kohtumimäele jällegi kuulub RMK-le. Õnneks oli see tühi ja minu jaoks sobiv mõne tunni uinaku jaoks. 
Öömajaks kasutasin seekord puuhoiu paika. Ladusin eelnevalt puud riita ning tegin mõnusa pesa mati ja magamiskoti ning tekiga. Õnneks oli puuhoiu paik sellise asetusega, et veidi liigutada sai näha mäkke tõusva trepikäsipuud ning teisele poole teed jäävale parkivaid autosid. Muidugi öösel äratas unest nii mõnigi kõrgem heli, mis pani jälle uurima, kas ümbruses on okei. Kuulasin ka ümbritsevate lindude laulu, olen kogenud loodusest, kui ma olen ohus, siis linnud annavad esmaselt märku. Olen loodusega sina-sõber ja tean mis toimub. Ja hommikul enne kolme alustasin teekonda Pärnusse ja paari tunniga oli mul see pikema vaevata läbitud. 
Üllatus-ehmatus ja uurimine, kuhu on saanud raudteejaam oma perrooniga Raekülast. Ainus lahendus asjale otsida bussipeatus, ksu siis linnakaart ja õnneks leitud jaam ning rännaks ja teekond Tootsist, lõppes siis seekord mul Pärnu rongijaamas. Super tunne valdas, et esimest korda liikusin jalgrattal Kilingi-Nõmme mail oma rattaga. Nüüd siis mõte tiksub ikka Aasiasse minna juba rattamatkale....
Sai proovitud täna veel niitmist, tehnika töötas laitmatult, poeg kohtles mind nagu kuningannat, eriline uhke tunne valdas. Tänasin poega abivalmiduse eest. Koos sai pandud niiduk taha ja esimene niide tehtud, mis küll pooleli täna jäi vihma tõttu. Kuid lohutan selle lõopetan niipea, kui saan.
Kutsikad kasvavad, emme Pipile peame vahel meelde tuletama, et lapsed teda pesas ootavad. 
Eile sain veel pruune noorikanu juurde ja uued tibud, kes toas, on päris kiire kasvuhoo saanud. Kui ilusad ilmad õues, siis saavad nad ka puuri õue viidud. 
Kaduma on läinud meie vanim pardimamma, ainus oletus, kas kull või nahaalist rebane, kellel jultumust koertekarja keskele tulla ning teha oma töö. Õuelt leidsime kanakuudi juurest mitmes kohas sulgi. Kurb, mõte on ka pekingiparditibud võtta, et kari oleks tasakaalus.

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...