Mõnus, kui on vabad päevad, saab kodus midagi ära teha. Osaliselt pean viibima ka koolitusel. 
Juulikuus pean jälle Tallinna vahet käima, arvasin, et juuniga mul lõpeb aga kus  sellega. Nüüd veel läbima ära unustatud, koolitusel käima. Eilselt koolituselt tagasi sõites olin ma väga väsinud. Koju jõudes polnud esialgu miskit tahtmist teha midagi. Olles tunnikese jalad seinal lebotanud raamatust parimaid palasid välja lugedes. Saavutasin tunni jooksul puhanud inimese olemise ning küsisin lastelt, mis nad kodus olid ära teinud. Muidugi Nordik oli lahti korra pääsenud ja ühte parti ehmatanud. Kuid õnneks oli see kõigile ehmatuseks. Nordik vajab tegelikult suurt tegevust ja palju jooksmist. Distants mida me siiani päevas läbime, kas joostes või kõndides on 5 km. Muidugi ratsamatkadel on kaasas käinud, mulle meeldib tema julgus. 
Õhtuti tööl naastes olen koertele supikonte ostnud, et neid vähesel määral premeerida vastutulemise eest. 
Liptoniga olen tegelenud, mainin, et ta pole pehme käega inimese suksu. Nii see on, et hetkel allub 100% minule. 
Ehh on elu, pean täna minema vankrit tooma.
Hobused armastavad ikka suure südamega liptonit ajades oma jooksuajaga teisel pea ikka parajalt sassi... siis mul nendel päevadel kui märadel võidujooksuralli ruunale algab. Tõusevad juuksed ihukarvadeni kõik ülesse. Täiesti mõistuse vastane, kuidas saab olla nii, et üks ruun avaldab indlevatele märadele suurt huvi. 
See nädal on mul vaba-vallalise-vallatu inimese elu... Saatsin mehe mõneks päevaks kodunt oma tegemiste ja huvide juurde teada värk usukoosolekule... Esimene öö on harjumatu, nagu keegi oleks majast puudu ja kui sellega ära harjub, siis on teada värk jälle harjuda kellegagi voodit jagama. 
See aasta suvi tundub mul mööduvat teleka vabalt. Nii palju kiikan, kui see lahti, aga hetkel paeluvad raamatud enne magama minekut.