12. jaanuar 2015

                                           Kes oskas ette näha, et uuel aastal enam Larat pole.
                                                                     Pipi ja Lara mänguhoos.
               Väikeponi inglisesorirakend, vaja on meespoolel lasta teha sobivad aisad, saab siis ka saanisõitu teha.
Siis kui oli veel Lara, pole veel tema kaotusest üle saanud. Igakord teda piltidel vaadates ei saa pisaraid vaos hoida. 

7. jaanuar 2015

Peale uue aasta tervituse pole siia ma miskit jaganud ja 2-el jaanuaril kirjutatu, aga sootuks kustutasin... kindlasti tekib küsimus miks? Ootamatult suri meie pere lemmikkoer, kellesse olid pea kõik oma südame pannud. Kui 2-el jaanuaril polnud midagi arusaadavat, et koeral oleks miskit pahasti v.a. niru söögiisu. Muidu oli ta väga isukas kuts. 2-el jaanuaril suutis süüa minu poolt pakutud verivorsti. Toit mille talle panin, keeldus söömast. Muidu eelmine päev (1. jaanuaril) sõi oma kahe korra söögi kenasti ära. 
Ootamatuks oli see, et 3-nda hommikul koju naasnuna. Leidsin Lara elutu keha vereloigust ei täheldanud ei südame lööki veel vähem hingamistegevust. Kergitasin koera ning püüdsin leida mingit elumärki, kuid mitte midagi, asetasin paremini teki sisse. Muidugi esmane pilt koerast võttis seest keerama ning mu väsimus kadus. Esmase vaatluse järel oletasin koera surnuks. Ja oma shoki ning mõtetesse selgust tuua, et mida edasi teha, läksin koertega metsa. Peas valitses korralik virr-varr. Tegin teiste koerte saatel väikese jalutusringi metsas. Tagasi naasnuna läksin kohe Larat vaatama, kuid juba tõstis Lara korraks pea, kuid viivuks silmadesse vaadatuna ei olnud enam tollele koerale omast sära. Tekkis väike lootusesäde, ehk suudan aidata. Kuid vereloike vaadates ning koera elutut keha silmates tekkis kohe kahtlus kas jätkub elupäevi enam. Sai suheldud isiklikult hea tuttava vetiga, kes antud nõuande kohaselt toetas ka minu seisukohta, et kauaks enam pole. 
Ja tõesti see lahkumine oli väga valus kaotus. Lara, kelle südamevõitmiseks panustas kogu pere. Meenutan, kui palju veetsime arutledes, mida ja kuidas Larat aidata, kuid kõige paremini aitas Lara enda usalduse kasvamine inimeste suhtes. Lara kinkis oma 1,5 aasta jooksul võrratuid hetki, tema sotsialiseerumise pärast sai alustatud mitmetel võistlustel osalemisega. Meenutuseks ütlengi, et Lara tõi meie peresse palju huvitavaid muudatusi. Ja edasi neid jätkata leidsime Larale sama tõugu, aga seekord isase koera. Kui ikka Lara nimi kasvõi mõtetesse tikub, kipuvad silmad märjaks minema. Ei ole veel suutnud omaks võtta koera lahkumist vikerkaare silla taha. Matsime ta oma koduaeda Urri haua kõrvale. Ainus asi, mis juhtus ja miks juhtus? Need küsimused jäävad, tol korral ei teadnud, et oleks lasknud võtta mingid proovid või lahata... Kuid jah lasen koeral rahus puhkama jääda. 

1. jaanuar 2015




                                                  Head uut aastat
                     1. 01. 2015 aasta
Rohelise puukitse aasta on tulekul 19.02.

29. detsember 2014

Kaks viimast päeva on mul päris fantast super olnud. Eile hommikul pärast töölt naasemist magama keerates ning abikaasa hääleka mobiili helina peale ärgates oli minu jaoks päiksepaisteline talveilm super tegevusteks.  
Eks hobuste söötmine langes eile minu õlgadele, tundus noorem generatsioon puhkusemissiooni täitmas. Korra põkat käivitanud ning tegevus tulutu. miskit sai lükatud tänasele. Kuid teada värk, et kui kaasata abi saamiseks meest mõne tehnika kasutuskõlbulikuks muutmisel, siis see osutus nagu valge laeva ootamine sadamas. Lükkus jälle homsele, kuid homme hommikul korra vaja küla peal käia, võtan kaasa ühe aisa, millel ots vajab väheke keevitamist ning seda transportima. Saab juba homme oma hobutehnikaga silo vedama jälle hakata. 
Eile õhtul käisin jooksmas, alguses plaanisin kõigest läbida 2 km, kuid juba enesetunne 2 km järel paranes ning huvi tekkis juba pikem distants läbida. Täna sain kasutada ühe tütre suuski ning sain siis selle aasta esmase suusakogemuse 10 kilti maha liuelda..(käisin poes). Hobused said trenni jne... Kuid jah, täna pärast suusatamist aga kogesin, et 10 kilti korraga üle pika aja tempokalt suusatades ei teinud head. Lihased said korraliku koormuse. Muidu enesetunne on super.
Lubati ööseks madalaid temperatuure, korra käisin majaotsas olevas hobusteulualuses, mõnus hobunaha lõhn heljumas, krõmpsuva muusika saatel. Hobused on rahul ja mina ka. mõni puhkas oma lemmiknurgas ning kiikas kõrvu liigutades, kuid kohale seisma jäädes. Uuel aastal vaja tuua saepuru allapanuks. Homme ootab mul ees sõnnikuvedu, kui ilma liiga madalatemperatuuril pole.

28. detsember 2014

Lumi, jõulud ja miinuskraadid...

Tänase päeva seisuga on siis 2014 aasta jõulud minevikuks saanud. Jõulud tulid lumega. Ja imesta ja mõtlen kuidas tahan, aga näe mõne ilmatarga viimase minuti ennustus ka paika pidas. Katsetasime Mannul inglise sorirakmeid ning oleme kamba peale korda mööda teinud ohjamise tööd. Esimesel korral oli palju vastuprotsessimisi, tagumistele jalagdele tõusmisi ja esikapjadega vehkimist. Esimese ohjamisringi tegin ise, kuna Laura oma eale jäi Mannu käitumisele alla. Kõigepealt palusin Laural lisaohelikuga kõrval kõndida. Esimesel ringil palju mõtteainet tekitas ponile uus olukord, ehk siis seismisi tekkis... Harjutasime niikaua, kui Mann ilusti ohjatõmmetele allus. Paar päeva jälle vahet, ja uuesti, kuid siis läks asi kenasti. Ilma igasuguse vastupunnimiseta tegime paar ringi trenniplatsil. Voldid, slaalomit, iga kord tänasin teda, kui tegi asja õieti. Lõpus veel paar ringi tegi Laura, kelle jaoks siis Mannu treenime, et tema tulevikus osaleda saaks võistlustel. Oluline on see, et poni usaldaks inimest ka tagantpoolt.
Liptoniga tegeleme aktiivselt, plaan on ikka ära müüa, vaja rahasid. Loodan, et siis saan juba anda ka esmakordselt ratsutajatele. Hetkel teen tööd veel etterakendamisega. Lips muidu annab hea enesetunde, kuna palju tööd teen ma maas. Meenutab jälle ühte agiliti hobust.  Oma mõtetes suvesse enese mõelnud, meenub mulle ühe inimesega jutuajamine, kes andis mulle nõu, et kui hobuseid liiga palju, peaks laskma lihaks teha... Ja kellelt too inimene omakorda seda mõtet kuulis ei ole kellegi muu käest, kui kuulus kirjaneitsi KSV-i. Kellel tekkinud pisike ,,turvakodu" meie kanti... mõtisklen miks ta nii räägib... Samas ise olles teadlik, kui ta alustas aktiivset ühe hobusekasvataja hobuseid omaäranägemise järgi mõttelist, ära võtmise kampaania läbiviimist, kuid see õnneks ei õnnestunud... ta peab ju ka oma päevablogi, kuhu kajastab kõike. Vahel ajaviiteks kiiganud kah sinna. Miks selle ümber mõtisklesin, et Kati enda välja öeldud sõna ühise tuttava kaudu ka minuni jõudsid, tekitas väikse trotsi ja usaldamatuse tunde nende kahe inimese vastu. Hobune lihaks... ei mahu pähe siiani... kummitab... olen proovinud sellest mõttest lahti saada, kuid igakord, kui ma Liptoniga trenni teen, meenub mulle too vestlus
Mõtteid on mul palju, kuna ootan uut aastat. Saab ära töökohast, kus olen juba pea 7 aastat olnud. Kuid nüüd teatud ümberkorraldustega ning uue hooldusjuhi tööle asumisega on alluvatel praktiliselt närvid pingule tõmmatud. Mis tegelikult toimub on praktiliselt turvaline töökeskkond baseerumas hirmul ja muutnud töötajatele töökoha pingerohkeliseks töökeskkonnaks. Kuidas olukorda lahendada...? Kurb tunne valdab, olles hommikul lõpetanud viimase 24 tunnise valve, siis tekitas muret hooldaja sees peituv tugev stress. 
Mida tähendab, kui inimene on tugevas stressis... vajaks mõistmist, suhtlemist, kuid tihti jah jäetakse töötaja mured tähelepanematta. 

Maikuu, see mõnus kevadekuu...

Viimased päevad on olnud väga võrratud ilmad. Lihtsalt tüdinud kandmast paksemaid talve vammusaid. Kevad on nagu pääsemine mingist raskest o...