Kaks viimast päeva on mul päris fantast super olnud. Eile hommikul pärast töölt naasemist magama keerates ning abikaasa hääleka mobiili helina peale ärgates oli minu jaoks päiksepaisteline talveilm super tegevusteks.  
Eks hobuste söötmine langes eile minu õlgadele, tundus noorem generatsioon puhkusemissiooni täitmas. Korra põkat käivitanud ning tegevus tulutu. miskit sai lükatud tänasele. Kuid teada värk, et kui kaasata abi saamiseks meest mõne tehnika kasutuskõlbulikuks muutmisel, siis see osutus nagu valge laeva ootamine sadamas. Lükkus jälle homsele, kuid homme hommikul korra vaja küla peal käia, võtan kaasa ühe aisa, millel ots vajab väheke keevitamist ning seda transportima. Saab juba homme oma hobutehnikaga silo vedama jälle hakata. 

Eile õhtul käisin jooksmas, alguses plaanisin kõigest läbida 2 km, kuid juba enesetunne 2 km järel paranes ning huvi tekkis juba pikem distants läbida. Täna sain kasutada ühe tütre suuski ning sain siis selle aasta esmase suusakogemuse 10 kilti maha liuelda..(käisin poes). Hobused said trenni jne... Kuid jah, täna pärast suusatamist aga kogesin, et 10 kilti korraga üle pika aja tempokalt suusatades ei teinud head. Lihased said korraliku koormuse. Muidu enesetunne on super.
Lubati ööseks madalaid temperatuure, korra käisin majaotsas olevas hobusteulualuses, mõnus hobunaha lõhn heljumas, krõmpsuva muusika saatel. Hobused on rahul ja mina ka. mõni puhkas oma lemmiknurgas ning kiikas kõrvu liigutades, kuid kohale seisma jäädes. Uuel aastal vaja tuua saepuru allapanuks. Homme ootab mul ees sõnnikuvedu, kui ilma liiga madalatemperatuuril pole.

Lumi, jõulud ja miinuskraadid...

Tänase päeva seisuga on siis 2014 aasta jõulud minevikuks saanud. Jõulud tulid lumega. Ja imesta ja mõtlen kuidas tahan, aga näe mõne ilmatarga viimase minuti ennustus ka paika pidas. Katsetasime Mannul inglise sorirakmeid ning oleme kamba peale korda mööda teinud ohjamise tööd. Esimesel korral oli palju vastuprotsessimisi, tagumistele jalagdele tõusmisi ja esikapjadega vehkimist. Esimese ohjamisringi tegin ise, kuna Laura oma eale jäi Mannu käitumisele alla. Kõigepealt palusin Laural lisaohelikuga kõrval kõndida. Esimesel ringil palju mõtteainet tekitas ponile uus olukord, ehk siis seismisi tekkis... Harjutasime niikaua, kui Mann ilusti ohjatõmmetele allus. Paar päeva jälle vahet, ja uuesti, kuid siis läks asi kenasti. Ilma igasuguse vastupunnimiseta tegime paar ringi trenniplatsil. Voldid, slaalomit, iga kord tänasin teda, kui tegi asja õieti. Lõpus veel paar ringi tegi Laura, kelle jaoks siis Mannu treenime, et tema tulevikus osaleda saaks võistlustel. Oluline on see, et poni usaldaks inimest ka tagantpoolt.
Liptoniga tegeleme aktiivselt, plaan on ikka ära müüa, vaja rahasid. Loodan, et siis saan juba anda ka esmakordselt ratsutajatele. Hetkel teen tööd veel etterakendamisega. Lips muidu annab hea enesetunde, kuna palju tööd teen ma maas. Meenutab jälle ühte agiliti hobust.  Oma mõtetes suvesse enese mõelnud, meenub mulle ühe inimesega jutuajamine, kes andis mulle nõu, et kui hobuseid liiga palju, peaks laskma lihaks teha... Ja kellelt too inimene omakorda seda mõtet kuulis ei ole kellegi muu käest, kui kuulus kirjaneitsi KSV-i. Kellel tekkinud pisike ,,turvakodu" meie kanti... mõtisklen miks ta nii räägib... Samas ise olles teadlik, kui ta alustas aktiivset ühe hobusekasvataja hobuseid omaäranägemise järgi mõttelist, ära võtmise kampaania läbiviimist, kuid see õnneks ei õnnestunud... ta peab ju ka oma päevablogi, kuhu kajastab kõike. Vahel ajaviiteks kiiganud kah sinna. Miks selle ümber mõtisklesin, et Kati enda välja öeldud sõna ühise tuttava kaudu ka minuni jõudsid, tekitas väikse trotsi ja usaldamatuse tunde nende kahe inimese vastu. Hobune lihaks... ei mahu pähe siiani... kummitab... olen proovinud sellest mõttest lahti saada, kuid igakord, kui ma Liptoniga trenni teen, meenub mulle too vestlus
Mõtteid on mul palju, kuna ootan uut aastat. Saab ära töökohast, kus olen juba pea 7 aastat olnud. Kuid nüüd teatud ümberkorraldustega ning uue hooldusjuhi tööle asumisega on alluvatel praktiliselt närvid pingule tõmmatud. Mis tegelikult toimub on praktiliselt turvaline töökeskkond baseerumas hirmul ja muutnud töötajatele töökoha pingerohkeliseks töökeskkonnaks. Kuidas olukorda lahendada...? Kurb tunne valdab, olles hommikul lõpetanud viimase 24 tunnise valve, siis tekitas muret hooldaja sees peituv tugev stress. 
Mida tähendab, kui inimene on tugevas stressis... vajaks mõistmist, suhtlemist, kuid tihti jah jäetakse töötaja mured tähelepanematta. 

Lips on haaranud karja üle juhirolli. Mõnes mõttes ei meeldi mulle see mitte üks teps. On ära võtnud juhtmäralt positsiooni. Õnneks ainus, mis head meelt Lipsu suhtes valmistab, ruunamine on vähemalt murdjaliku iseloomu valitud märade osas pidurdanud või parem väljendus kaotanud. Kevadest saadik ja suvel, kui Lips jälle kuskilt enese vabadusse smuugeldas ning karjusest naljaga pooleks hüppava kergusega ületas. Leidisin igakord oma viha välja elamas just tema jaoks ebapopulaarsete märade peale. Ja kui palju pidin neid märasid iga kord tohterdama. Mulle muutus iga kord tema vabadusse pääsemine vastumeelsemaks muutuma, kuid mis teha. Hormoonid ja mõistus loomapeas käivad käsi käes, kui need osutuvad äärmuslikeks. Võtsin vastu otsuse, et ruunata.  
Kui suhtlesin EHS-i juhtkonnaga ei olnud ka nende poolt mingit positiivset toetust. Olen oma esimese hobuse pidamise järel seda taluma pidanud kogu aeg. Esimest varssa arvele võttes ja pärast teise varsa sünniteadet edastades ning oodates zootehniku kohale tulekut. Jäidki noored loomad ilma tõutunnistuseta. Kuid uurisin ESHKS tegemisi, helistasin juhatajale ja sai käidud karjas olevate hobustega 2003 aasta sügisel ülevaatusel. Sain ka üsna ruttu karjas olevatele kabjalistele paberid. Mis nüüd aastaid hiljem osutus mu ettenägelikkuse suurimaks rikkuseks. Oleksin jäänud ootama EHS-i poolset huvi, oleksin jäänud neid siiani ootama. 
Kuigi jah eelmine aasta käidi Liptoni ja Tassat mõõtmas ning, et võtta arvele, kui tõuhobuseid. Muidugi K. Sepp jättis väga meeldiva mulje. Kuid see aasta oli ettenägematult probleemide rohke ja ettearvamatult mulle segadust tekitavate olukordade ning kuulujutud EHS-i peakontoris toimuvast. 
Mitmel korral lõin käega, kuna ei ole liige. Mind ei see ei puuduta, kuid ühel hetkel sain mõistma, et puudutab ikka. Kes peab siiski aitama otsustada ning korraldama teatud tõugude aretussuundade juhtimise ning teavitustöö suundasid liikmetele ja ka mitteliikmetele. Kuid loodan, et mu üks uue aasta soovina see ellu rakenduks. 

Tunnen ise nende teemade vastu suurt huvi. suomen.karvakaverit

suomen.karvakaverit

Kena päev jälle, olgugi, et öösel tuulutas korralikult. Eilne päev möödus metsas koristades ja lõket tehes. Nice day... võrratu tunde andis. Mis saab enesetunnet mõjutada, kui elav tuli ning seda saatev praksumine, tuleleegid ebaolulise puidu kallal oma tööd tehes.  Nautisin üksi olemist, loodusevaikust ning vähese tuulekohinat. Meenutasin möödunud aegu, mure ikka uue aasta ees. Kuidas olla või mõelda, kuid jõuludega ei tohiks omi muremõtteid siduda. 
Just eile rõõmustasin, et Blue on kasvamisehoo sisse saanud, söögiisu on suurimaid kutsika kohta. Pean tegema igaks juhuks veel ühe ussikuuri. rasva ei kogu naha alla. Söödetud sööda kogused peaksid mingi rasvapolstri tekitama. Teiste koertega on ok, aga jahikirg on kõige tugevam Laral ja Pipil. Jätkuvalt käin pipiga metsas rihmastatult. 
Eile õhtul mõtisklesin papagoide teemal. Meil olnud isapapagoi peaks juba vanuselt küündima 20 aastaseks. täpset vanust ei oska öelda, aga meil on olnud juba üle 10 aasta. Õnneks leidsime sobiva seltskonna ja needki lendavad vabalt toas. Naljakas on see, et kui oleme puuriukse unustanud hommikul avada, käib puuris võimas keha keele etendus, kus mainitakse, et tahaks lendama. Ja nii ongi, et siis uks valla ja kolm tublit reaktiiv-tiivulist vabadusse sööstavad. Ja nii päevas paar korda üks paps neljast ei oska veel korralikult maanduda ja tunneb ennast lendamisel väheke ebakindlalt. Teine kord peame ta lihtsalt toa pealt püüdma, et tagasi puuri panema.
Siilihärra, kes vabadust nautides ei soovi enam süleloomana miilustada, kuid kassitoitu kaussi pannes on teine alati kohal. Kust ta teab, et panin söögi. Imetlen tema haistmismeelt. 
Üks asi mida ma uuelt aastalt ootan, et EHS ei hakka enam vahet tegema hobusekasvatajate osas. Ei oleks vassimist ja keerutamist ja kaoksid ära asutuse sisesed sõjad. 
Üks päev pöördus fb messenseris Eestis tuntust saavutanud, kui hobusevaras... küsimusega, et kas ma ei paarita puhtatõulist tori mära kunagi puhtatõulise täkuga. Mõte seisis selline, et soov oli kui sünnib märavarss, et ostab ära. Mainin sõnum kui selline ajas naerma, mu hobune pole tiine ja pole ka paaritatud. Kui paaritan, siis mõttega, et järglane jääb endale. Elu sees ei hakka ma Liina Leppmaaga äri tegema. Tuletagu meelde, millise sms-i saatis, kui keeldusin tema endaga suhtlemast. Ja mis pärast sai, usun, et meenutab aastaid hiljem. Ei tasu igaühte torkida.... mida ma tegin ei pajata. Vastu saatsin talle, et ,,palun ära tüüta oma kõnedega"! Kuid sellele järgnes jah opaa... korraliku sisuga sõnum... see selleks. 

Täna hommikul pidin varem oma päeva alustama. Olin eelmine päev lubanud ühele teokale daamile, et viin ta õigeks ajaks kooli. Samas endal paha tunne, et lapsed, kes koolis käivad, peavad kasutama ühistransporti ja ühele inimesele aga jälle vastu tulema. Hea olla on vahel tõesti väga raske. Eriti siis, kui ise tahaks hommikul väheke kauem voodis uneleda. Kuna regulaarne ning graafiku järgi töötamine nõuab ju organismi kohastumist teatud ootamatustega. Muidugi neid hommikuid on enamuses, kus ikka tudida sooviks. On ju talveperiood ja hommikud seetõttu pimedad ning nii vara hobuseid toimetama ei tõtta. Ka neil on oma puhkerežiim, kui nendega kontakteerun. 
Ja jõuluaeg muudkui läheneb...

Piparkoogi lõhn ja kolmas advent nii see jõuluaeg läheneb. Eile sai käidud heategevuslikul üritusel, mida korraldati Luteri ja Vabakoguduse ühistööna lastele korraldati. Kahju, et ilm naa kehvapoolne ning meie teekond Rapla oli vesine ning osaliselt pooleks lumelörtsiga. Kuid mis lubatud see ette võtta ja täide viia. Ja viimasel minutil treilervedu kutsuda polnud ka võimalik. See selleks, teekond oli eriline, rolli selles mängis paljuskis meie riietus. Juba varakult arutlesime, et mida ja kui palju selga panna.
Terve tee selja taga tuhises tugev tuul. Metsastes kohtades natuke vaikne ja mõnus ratsutada. Muidugi Rapla linnas ülekäiguradasid ületades, tundus et autojuhid soovisid väga teed anda ülekäigurajal olevatele hobustele. Muidugi inimeste näod nii vastutulevatel, kui teel sõitvate autodejuhtide pilgud hobustele suunatud. Mina ise ees küll hobust enda järel talutades. Hobused pelgavad väheke uutes kohtades liikuda ja nii eelistan maas hobust või karja juhtida. Kui ise olen rahulik ja enesekindel tulevad hobused ka parima meelega kaasa. Kiriku juures oma sõiduringid sooritanud. Lahkusime tuldud teed ja ületasime maantee  ühispanga hoone eest ülekäigu raja kaudu. Plaan oli külastada ka hooldekeskust. Seal ei kulutanud palju aega vaid väike pooltund. Koju tagasiminek oli juba nagu raketikiirusele ehitatud. Mul andis Teebat tagasi hoida. Teepeal mõtlesin nii mines-kui tagasi tulles, et kuidas Herta tervis on. Hommikul juhtus midagi seletamtut, õnneks juhtusin pealt nägema. Lipton jooksis Hertast üle, kuna viimane külili prantsatas tükk aega maadles, kui ülesse tõusis. Pool tundi hiljem hobuseid karjamaalt tooma minnes leidsin Herta kahtlaselt loiuna pikutamas. Egas miskit tõin hoopis Herta tagasi sisse, miski tema olemises ei andnud rahu. Sisse tuues viskas kohe pikali ei tahtnud süüa ega juua. Mure jäigi mind kogu selleks ajaks saatma, aga õhtul 18 tagasi jõudnuna selgus see, et Herta oli jälle endine. Oletan, et võis saada põrutada ja mõni kabjaobadus veel lisaks võis mõjutada hobuse tervik olemust. Täna oli Hertaga jälle oki-toki. Sõi ja õue lastes ei visanud suvalisse kohta pikali. 
Lõpp hea, kõik hea...