Miks on nii, et vahel aktiivsest nädalavahetusest olen ma uue nädala alguseks täitsa laipväsinud. Millest see küll tuleb. Suutmatus midagi füüsiliselt ette võtta, vaid väsimus.
Laupäev möödus 24/7 valves, pühapäeva hommikul kiirustasin koju, et kokku panna olulised asjad ja võtta peale lapsed ja koerad ning kihutada 9-ks Paliverre Baltospordi poolt korraldatavale koertekrossile. Kuigi üks korraldajatest on mu hea tuttav, kutsus ta mindki osalema, küll jooksmises kui rattakrossis koer vedamas. Ma polnud selleks valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Eelistasin lasta lastel võistelda. Hinges tundsin emotsionaalselt melanhoolset meelt samas veel teadmine emadepäev ei tekitanud korrakski midagi rõõmusädet. Hommik algas autosse istudes kohe pubeka eaga käivate laste vahel auto istmekohtade üle sõna sõda, mis mu meele kurvaks ja mõtlikuks tegi. Ei möödu enam päeva, kus ma ei saa alustada autosõitu ilma laste omavahelise sõna sõjata pääseks liikuma. Siis veel helistas oma murega naabritädi, kel mingi laik tekkinud jalale (kahtlustas puugi hammustust). Mainisin, et istusin autorooli taha, tädi arvas, et ehk see ei võta rohkem aega kui 10 min. Oleks ta varem helistanud oleks oki olnud, aga sellisel hetkel kui juba rooli taga ja lapsed autos. Ma ütlesingi, et ma jätaks selle vaatamise õhtuks. 
Koerakrossis läks meil selliselt, et Laura jäi 6 ja Anete 7. Hea meel nende saavutatu üle, kuid mu enesetunne polnud parim, sai küll kohvi termosest joodud, kuid see mu unevähesust ei leevendanud. Ja teekond Ingkülla möödus (natuke vähem kui 40 km) unega võideldes. Sain aru, et viimane öö tööl olek veel eurovisiooni vaatamine ei andnud head und tunniks ajakski. Nii oligi, et igasugune liikumine häiris. Lastele seda ma ei öelnud hommikul, et olen magamatta ja väsinud. Surusin need mõtted endas maha ning läksin laste ja koertega Paliverre. Muidugi iga uus koht võlub mind ja saigi tehtud ajakulutuseks tutvumisring rajaga. Päris lahe kohake.

Üks pilt siis Sassuga. Mainin salaja, et olen punase fänn ja meeldivad kui koertel on varustus punane. Kuid nüüd tahetakse nii teha, et punase värvi kandmisel peab sellest koerast mööduma kaugelt, et see koer on kuri. Oh jah, jama kohe. Ei saagi oma värvi eelistusi enam kohe kandagi. Kuid need teadmised ei pane mind teisiti talitama. Olen juba need ostnud, siis ei hakka ma uusi sellepärast ostma ja milleks. Elu on väga kummaline eriti linnas koerapidamisel.
 

Tundub, et mu naabrimees Raamat oma muulakasvatusest väga, väga haaratud ja helistab pidevalt  mulle... eks põhjust andis eelmine aasta tema totter idee šhetlandi ponimärad ristata eesliga. Olin skeptik ja mitte pooldav antud loole, aga ma ei saa elada teise inimese elu. Ja minu arvamus põhines, et kas ikka 2-e aastane eeslitäkk ikka suudab paaritada märasid. Ja eks see on andnud põhjust väheke naabrimehel ülbata. Tegelegu enda asjadega, aga ärgu segagu enda hobidega teisi inimesi. Kes sellest väga vaimustust tunnevad olgu terved sellest.
Neli päeva metsa istutatud. Täna ei tahtnud, olin väga väsinud, kuna istutamine oli labidaga ja maastik väga risune (koristamatta raiejäätmed). Põnev oli see, et õppisin jälle uusi kohti Raplamaal tundma, kus pole enne käinud. Muidugi vahel tekivad salajased uit mõtted hobustega sinna minna kolama. Auto jaoks on see rohkem lõhkumine. 
Õnneks nädala  ajane allergik hobuse sees hoidmine on aidanud kaasa allergia tagasi tõmbamisele. Heinad ja veelkord heinad.

Külajutud...

...kas head või halvad jääb juba igaühe otsustada... nii Kati ja R. Tõnu mu naabrimees oma muula kasvatusele aluse pannud. Hommikul omi loomi toimetades, helistas tuu naabrionkel, et teavitada õnnelikku sündmust... mina nimetan seda nüüd uue Rail Balticu sündmuste alguseks. Miks,eelmine aasta too eeslitäkk hirnus sellise häälega, nagu vana auruvedur oleks meie külla saabunud ja meie küla eakas ja tegus proua sellest ehmus väga, kes siis arvas, et no nii Lipametsa külla on siis Rail Baltica saabunud. Too proua helistas ja küsis, et millega tegu, siis oskasin juba tänu lastele selgitust jagada, et mis mu naabrimehel koplis toimub. Oli saabunud eesel Opaal, siis Raamatu projektile i-le täppi panema. Kati jäi oma eeslitäkuga hätta, siis pidin mina, kes öösiti tööl käib, selle jubedat kisa kuulama. Õnneks koerad harjusid ruttu, aga selle eeslist isanda olemist ma ei suutnud kuidagi omaks võtta. Mul kodus ju teinepool samas vaimustuses aastaid peale käinud, et võtame eesli. No muidugi, tema tahab, aga mina ei taha. Minu õnneks kestis toda eeslit naabruses vist mõned nädalad.  Kuid jah Kati juba jagab infot, et neljal ponimäral Lipa külas on järglased sündimas. Teadmine, et meie mann indles veel augustis ja praeguste märkide järgi pole meie mära küll kuskilt poolt tiine, kuigi Raamat patras tervele külale, et lahe oleks veel, kui too eeslitäkk naabrinaise ponimärad ära paaritab (kasutasin meelega teaduslikumat sõnavara). Raamat ise räägib ise väheke teises sõnastuses. Mina tollest jutust küll eriti vaimustust ei tundnud ja siis sai tol korral, kuuldud jutu põhjal naabrimehele helistatud ning oma arvamus siiski avaldatud.
Raamat helistaski, mulle hommikul ja kutsus oma ilmaimet kaema, mida ma muidugi ei teinud. Ma ei põe eeslivaimustust.
Ja nüüd õhtul lastega arutasimegi, et nonde varsakeste nimedeks tulebki panna Rail Baltica vastavalt järglase soole lõpp teine. Üsna peatselt kuuleme, et kes või mis soost tuu järglane ole.
Kaks päeva metsa istutatud, lähen veel, igapäev tegelen allergiat tabanud hobuse raviga ning otsin allergia tekitajat. Maikuu tormab täiega, mul on aeg sisukas.
 

Maikuu ja ilmad päris heitlikud. Viimasel kolmel päeval on hobused piisavalt kurjamid olnud, pidevalt tarast välja roninud. Täna hommikul hobusega võidu joostud.
Üks päev plaanime minna 6 tunnist matkarada kaema, kuidas selle korrasolek ja mis peab tegema, et kas pääseb liikuma. 
Nüüd peab koeri rohkem rihmastatult jalutama, metsloomadel poegimised.
Pean leidma kellegi, kes müüks nisu ja otra, tänavu aasta peab ise ka miskit maha külvama, eks näe, kuidas põlluharimine kulgeb. Metsast puude tegemisele tahaks tõmmata kriipsu peale, kuigi korrastada oleks küll, siiski üksnes mõte tekitab juba tüdimust. Muidugi samas õues puukuhja vaadates tekib mõte, et keegi peab selle ka sisse vedama. Kevadtöödest on olulisel kohal muidugi aiamaa ettevalmistus ja seemnete mulda panek. Sõnnik vedada veel... kui seda loetelu jätkata, siis oh jah, päris mõtlema võtab. Ebaõnnestus ,,soovi" kuulutuse ülesse panek sõnnikumüügiks.
Lamurella kasvab kenasti ja rõõmsasti on parajalt ulakas.
Eile üllatas karjuse maha kukutamises Tassat, kes siis muidugi võttis farmeri maadel einet. Igal suksul miskit tekitada, Testul püüan leida allergia tekitajat. Hetkel vajaks talle lisasöödana ühte teravilja jahu, millest körti valmistamistada ning ostma lisaks kanadele-partidele teravilja.
 

1.mai

Ilmaennustus 100% täppis. Juba eelmine nädal ennustati, et läheb sajule ja temp jahedaks. Täna oli üllatus kutsuti augustikuus toimuvale rattamatkale Rootsi. Kuid mul teised plaanid. Ei saa, olen teiste asjadega hõivatud.
Viimane nädalavahetus toimus Tartus Maamess, kuhu oleksin väga tahtnud minna, kuid hetkel unistan, et saaks ükskord minna messile mõnda enda kasvatatud hobust näitama.
Hobukarjas on toimunud tõeline murrang, ei ole pidanud pingutama võõrutamisega. Hobuemmed naudivad mitte imetamist ning nende säluealistest hobuhakatistest pole sooja-külma. Imetsan, et Anett-Anne-Mai eelistab Testu ja Pentu seltskonda. Super sõbralik hobuneiu, oleme kaalunud hakata teda natukese haaval sadula alla panema. 
Viimasel ajal on palju liikumisi olnud ja saanud trenni teha nii täkule, kui muudele hobustele. Tellisin jälle karjamaa mineraale hobustele. Hetkel kõige rohkem vajan neid Herta ja Testu.
Tänase ilmaga lasin lastel hobused sisse panna. Sajab lörtsi ja hooti vihma ning tuul jahe. Ei taha vastu suve hobuseid ära külmetada.

Kenad ilmad. Ohkan kergendatult, sai mõned poolikud asjad kaelast. Lubasin Olavile, et toome veel mõned koormad puud metsast, siis peab põllutöödele valu andma hakkama. Iga aasta on see teema, et meie kartul on jäänud juunikuusse maha panemisega.

Mõned mu tuttavad on külas käinud, kellele olen siis näidanud omi kultuurmustikaid ja pohli ning ühiselt järeldusele jõudnud, et taimed on talve ja kevadised heitlikud ilmad üle elanud. Pean hobustele veel tellima karjamaa mineraale. Õnneks on võõrutamine emmedest edukas olnud. Süda hõiskab, imestan mis moodi sälud nii rahulikud saavad olla. Ja mina pabistasin kohutavalt. Täkk lammutab jälle. Kuigi tegelen iga päev ja lasen mõned tunnid ka õues olla. 
Tõin kanadele veel lisaks neli parditibu (tegemist broiler partidega pekingi tõug). Ja eilsega algas siis meie Piilul tõeline pardi elu, temal nüüd sõbranna nimega Pille, mind ennast ajab väga naerma, aga tundub, et nendele sobivad. Igal juhul eile õhtul korraldas Pille juba Piilule korraliku pulmatantsu-lauluga kokku. Ja kuked-kanad, kes õrrel alla kõõritasid, et vaadata, et mis põrandal toimub. Pilgud kanalistel olid väga uudishimulikud ja väga tähenduslikud. Tänane päev mööduski põhiliselt toas olevate ja õues olevate loomade toimetamisega. Kuigi metsas oleks vaja korda teha karjus, seal vaatasin täna, et rohukasv on okei, kuhu võib hobuseid peale lasta.
Lara hakkas omapäi territooriumilt välja käima ning jahtipidama. Pidin selles osas selgeks tegema, et koer ei juhi minu elu, vaid mina siiski juhin. Tänane jooksutrenn näitas seda, et Lara ei jooksnud minust kaugele ja oli kogu aeg nähtaval. Koju jõudnuna, lubasin täna tuppa, et saaks kanalised õue lasta. Olen aastatega aru saanud, kuidas linnukoeri kodus olema õpetada. Piirata liigset vabadust, millest nad saavad väga hästi aru ja kui nad ikka eksinud oma karjajuhi vastu. Sel päeval, kui Lara eksis ühe olulise punkti vastu ei saanud ta enam sellel päeval kaasa metsa jalutama. Ja tundub, et need kolm päeva andsid talle hea koolituse. Ma ei riidle, ei tõsta häält, tegelen ainult vaikides. 
 

Kaunid kevad ilmad teevad oma töö looduses ja seegi ime, et külavahe tee lükati lõpuks siledaks nii, et nüüd saab kiiremini liikuma. Teepeal enam sõita lihtsalt ei osanud ja ühe korra üks suure puukoormaga veokas põllule kaldus. Õnneks kraavi polnud. 
Plaan suvel üks matk teha 7 päevane, siis oli vaja rada minna vaatama. Tegin seda eile ja mis juhtus, eksisin ära Mukri MKA. Kaks tundi kaunist aega kaotasin. Kuid mingi ülevaate sain, kuid sõit ise sai väga spontaanselt ette võetud. Mul puudus joogivesi, söök ja rahakott. Miskit olen ennegi elleu jäänud, otsisin allika rohke oja, kust siis ammutasin jalgrattal olevasse pudelisse allika vett. Toiduks valisin orasheina (karvase lehega, leheservad õelalt teravad, oskamatu söömise korral lõikub keelde). Tarbin sellepärast, et sisaldab suhkruid ja aitab energia taseme hoidmisele. Võilille lehed aitavad täita kõhtu, samas hea maksale ja kui palju organismi puhastab ei oska öelda. Kui keegi kahtleb, et selline toit kõhu lahti võib teha, siis eksite. Olen aastaid kevadeti paastunud, nädal aega nõgese teed juues ja võilille lehti mugides. Mida see annab ei oska öelda, aga tunne on hea olnud ning energiavoo. Kuid midagi ekstreemset ma ei armasta süüa. 
Viimastel päevadel olen väheke mures siilionu pärast, kes ei söö millegi pärast, joogipudelist vesi kaob, aga toit seisab kaua kausis. Probleem võib olla selles, et peab olema territooriumil kinni. Kui ma jälle vabaks lasen, siis kaob päevaks sellisesse kohta, kus me teda jälle ei leia.
Herta sotsialiseerisime koos varsaga karja ja Liptoniga tegeleme iga päev. Päris rahulik teine, kes tahab, et temaga tegeldakse. Pesin teda üks päev, kui ilm väga soe. Plaani on võtta, et pean tellima hobustele uued karjamaa mineraalid ja sool&küüslaugu ämbrid. Paistab, et hobused naudivad küüslaugu maitset. Veebruaris ostetud ämber on noolitud alla poole. 
Hoian kahel koeral silma peal, Pipi ja Lara tahavad juba rohkem jahil käia omapead. Õnneks, kui Lara kinni, siis ei läeh kuhugile mitte üks koer.