Kena ilm meelitas täna mind kahe valla piirialale luusima, võtsin seekord endale seltsiliseks Lara. Alguses lasin natuke omapead joosta, kuid vaatasin, et nii ei ole mul temaga mingit koostööd. Kutsusin ta pika meelitamise peale juurde ning kinnitasin pikarihma trakside külge. Kohati, kus mets muutus tihedaks ja liikuma pidin madalalt, siis oli hea koera juhtida lühikese rihmaga. Mul pikk rihm ise tehtud, ostsin purjetamises kasutatava soodinööri ja selle otsa panin tugevast materjalist karabiini. Kasutan seda ka tihti kordena hobustega tegelemisel. 
Eelmine nädal proovisin uusi ümbrusi ning viisin koerteväljakutele, selgus et selles osas pean veel vaeva nägema. Looduses viibimine ning käsklustele allumine mere ja jõe ääres oli tunnustus mu tööle. Teine päev mil viisin ühe lapse treenerite koolitusele võtsin kaasa juba kaks koera. Koos Lauraga käisime nii mitmetel väljakutel Sassu ja Laraga. Sass on super tegija. Kaalungi, et mingi probleem on minu ja Lara vahel, kas olen andnud liiga palju vabadust, kohati kipub ise omapäi tegutsema. Tegelikult soovin, et Lara annaks teada, kellega tegu ja täna ma metsas seda tööd ka tegin.
Mõtlesin üks päev, et millised koeratõud on mulle üldse kunagi meeldinud:
njuufaundlane, bullterjer, saksalambakoer, berni alpi karjakoer, belgia lambakoer, labrador retriiverid, kuldsed retriiverid, inglise springer spanjel, vene spanjel, inglise cocker spanjel, iiri ja inglise setterid, snautserid, must terjer,  pikakarvaline collie jne. hetkel ei meenu rohkem. Oletan, et kui võimu ja jaksu oleks, siis peaks neid kõiki, aga koer tahab tegelust ning aega siis eelistan antud olukorras neid koeri, kes mul juba on. Mu unistus ja soov oleks vahva jahikoer metsas, kes annab sama moodi teada mis looma või linnuga tegu nagu Pipi seda teeb. Usun, et järjepidev individuaalne töö viib selleni.

Kuidas paranevad lapsed tuulerõugetest, tundub, et haigus on pidurdunud ja kärnad kukkumas. 
Herta pole veel ikka poeginud, kõht on päris suur ja tavaliste ponide udaraga ei saa Herta udarat võrrelda. Kui ma Herta käest jälle küsin, et millal tite ilmale toob siis keerab alati kohe sellise väga särtsaka pilgu minu suunas ning kergelt kergitab oma tagumist kintsu andes mõista, et sellisele küsimusele mul pole viitsimist vastata.
Õnneks poeg leidis aega traktor korda teha ja ootan lumesulamist, vaja ju uus pink valmis teha. Pole ju sadulaid kuhugile panna.

Üks matkapäev

Taas tali saabunud meile. Lumi on nehh maas. Lootused ja ootused põnevale koolivaheajale jah veidi luhtunud. Lapsed jäävad üksteise järel tuulerõugetesse, tänasega siis kolm last. Poisil hakkab vaikselt üle minema, kuid kärnad peavad ka kaduma. Ühtepidi lastele pakub see nalja, aga kodunt välja minna ei soovi. Eks see õige ka ole.
Hertal oli täna udar päris suur, aga poeginud veel pole. Imestasin täna hommikul, et unustasin selle ära. Hommikune päike ärgitas varakult õue minema ning hobuseid õue laskma. Testule me enam tekki selga pole pannud, ei hoia neid. On visanud need kõik seljast miskit moodi. Pidevalt olen märganud, et meeldib püherdada. Nii see on, et hobused on hobused. 
Pidin täna korra kedagi sadula alla panema, aga selleni ei jõudnud, vähemalt noortele aega sai pühendatud. Hobuste öömajast, aga 15 käsikäru täit sõnnikut välja veetud, tulevase kõrvitsalavasse. Praegu püüan sõnnikuveos järjepidevust hoida. Nii kui lumi läinud, siis põllule jälle vedada. Kaalun kas panna kuulutus, et müüa sõnnikut või jätan sellel aastal vahele. 
Muidugi kibelen õue tegutsema, vaja veel maha võtta natuke võsa. Lastel laskma trenni teha Laraga, et siis viia neid võistlema krossis. Nii kaua, kui meil selliseid hobuseid pole, keda võistlema saata, tegeleme siis koertega. Seisab veel ees kahe noore täkksälu ruunamine (vet. arst teeb seda). Kulutusi jagub.

Ikka mitte mingisugust hobutite üllatust ei saa jagada. Naljaga pooleks ütlen, et küllap hobu ootab sobivat kuupäeva, millal varsake ilmale tuua.
Üllatushaigus pojal (tuulerõuged)... millal saan traktori korda, mul vaja üks oluline palk metsast tuua ja sellest uus pink meisterdada. Veel laud vaja meisterdada, ma ei tee seda üksi, poeg kopsib haamri ja naeltega teatud kas siis jalgade külge, mina voolin asendid ja sooned mootorsaega. 
Natuke hirmutab koolivaheajaks ennustatav ilm. Miks ei oleks võinud olla sama kena... 
Täna käisin päälinnas, võtsin kaasa Lara, keda mõtlesin proovida, et kuidas käitub võõras kohas. Püünsis mere ääres tundis ennast koduselt, hüppas isegi vette ja käis meidki kutsumas vette, et nojah... kuid ei olnud minust ega Laurast vette minejat. Esiteks tuul ja lained ei olnud eriti kutsuvad. Kaugel seilasid laevad, mis kuhugile kruiisitamas.  
Leidsin Lasnamäel ülesse koeraaediku ning proovisime mõningaid atraktsioone, kuid Lara pelgas. Teades tema hirmusid, siis mõistan. Kuna selles aias oli teiste koerte ja omanike lõhnu ja see tegi Lara ettevaatlikuks ja stressavaks. Üks mis ta sooritas oli hüpe ja ronida mööda lauda ülesse ja alla tulla. Kuid ronida torru, seda ma ei suutnud ühegi parima palaga mitte. Oli näha, et koer on stressis. Ja kui loodusesse läksime Lasnamäe-Läänemere teelt läksime Iru silla juurde, kus siis kaunis jõekäärus-orus lõkkeplatsid koos varjualustega. 
Kunagi olid need kaunid paigad. Isegi meie kandis maha võetud metsamaa loodusena on kena mis sellest, et trööstitu ala vastu vaatab. Vähemalt on puhas ei hakka silma paberiprahti või muid jäätmeid, mis risustavad ikka maapinda.

Mõnusad ilmad on mõjunud ka mulle hästi. Ei ole enam oma talveriietust nii palju kasutada. 
Eile sai korra ,,tehnika toes" käidudja tänagi. Ostsin siis ära traktorile sobivad sisekummid. Need ära vahetada. Kuna viimastel päevadel lihtsalt enam õhk sees ei  püsinud. Moosisin siis kaks päeva toda abikassat, et vahetaks siis põkal sisekummid ära. Ja eks see sai ka tehtud. Ja muidugi jõudsin veel õhtu eel lasipuu juurde tuleva uue pingi jalapakud  ära tuua. Siis tekkis uus idee, et veel ühe paku paari kasutada takistuste meisterdamiseks. Jehuu mu puutöö oskused.
Hertal titat veel pole. Kaks päeva hoidsin Kelluka ja Kati  tittesid sees. Sai nendega tegeldud.
Lara peab mõnda aega keti otsas olema, ega ta seal eriti rõõmus ole. Ja ega mulle ka mitte, kuid ma ei tohi oma nõrkustel koerale välja lasta paista. 
Eile sai imetletud Pipi oskuseid lindude ülesse ajamisel, käisin ratsamatkal. Pipi on lahe koerast kaaslane matkadel.