Taas tali saabunud meile. Lumi on nehh maas. Lootused ja ootused põnevale koolivaheajale jah veidi luhtunud. Lapsed jäävad üksteise järel tuulerõugetesse, tänasega siis kolm last. Poisil hakkab vaikselt üle minema, kuid kärnad peavad ka kaduma. Ühtepidi lastele pakub see nalja, aga kodunt välja minna ei soovi. Eks see õige ka ole.
Hertal oli täna udar päris suur, aga poeginud veel pole. Imestasin täna hommikul, et unustasin selle ära. Hommikune päike ärgitas varakult õue minema ning hobuseid õue laskma. Testule me enam tekki selga pole pannud, ei hoia neid. On visanud need kõik seljast miskit moodi. Pidevalt olen märganud, et meeldib püherdada. Nii see on, et hobused on hobused. 
Pidin täna korra kedagi sadula alla panema, aga selleni ei jõudnud, vähemalt noortele aega sai pühendatud. Hobuste öömajast, aga 15 käsikäru täit sõnnikut välja veetud, tulevase kõrvitsalavasse. Praegu püüan sõnnikuveos järjepidevust hoida. Nii kui lumi läinud, siis põllule jälle vedada. Kaalun kas panna kuulutus, et müüa sõnnikut või jätan sellel aastal vahele. 
Muidugi kibelen õue tegutsema, vaja veel maha võtta natuke võsa. Lastel laskma trenni teha Laraga, et siis viia neid võistlema krossis. Nii kaua, kui meil selliseid hobuseid pole, keda võistlema saata, tegeleme siis koertega. Seisab veel ees kahe noore täkksälu ruunamine (vet. arst teeb seda). Kulutusi jagub.