Viimane kana, kes jäi kogematta Lara hammaste vahele jäi elama. Nüüd mil veel 1. septembril tõime isase lumivalgepardi kanadele seltsiks. Ja eks mu sulelised piisavalt ehmusid ja kes enamused eelistasid istuda õrrel või pesakastis ning vigastatud kana  pesakasti all peidus redutas. Hommikul sulelisi söötma minnes tõstsin peitu pugenud haavatud kana liivakasti. Panin vee ja vilja ning eraldi kaussi veel pehmet sööta. Ja siis uus peategelane isapart asus vee kallale. Mõnusalt lödistades ning vahepeal siis vigastatud kanaga suheldes, tunnistan et tollest hetkest leidsid kana ja part omavahelise suhtluse järel, et neil on midagi ühist ning miskit hakkas susisema. Ja nüüd kana jalutab oma jala peal ning nende kahe vahel õitseb tõeline suleliste armuromaan, kuhu see küll välja jõuab ei tea. Sööma tulek on selline, et isapart annab teed oma sõbrannast kaagutile ja teised peavad ootama, kui paarike on eine võtnud ning kuhugile ära ennast poetanud. Saavad teised ligi astuda. Esialgu ei saa neid õue lasta vabadusse, kui Lara rihma otsas. Laraga probleeme pole, olulised kuulekus käsklused on selged ja ei ole midagi rasket olnud õpetada.

Eile Aade vahetas papagoidel puuri ära, aitasin tal seda kaasa teha. Kuna ma ei leidnud suurele puurile rakendust ning viisime kõik tingimused vanasse enda omasse üle, meil on siis ümarate vormidega. Millegi pärast meeldib mulle see puur rohkem. Täna siis üks lindtegelastest avastas, et toidunõu kaas on eemaldatav noka abiga ning selle ava kaudu vabadusse naasta. Ja oi milline vabaduse nauding siis avasin puuri ukse, kust siis lendasid pea kõik sulelised välja. Ja tundub, et tänane päev võib väga edukaks nimetada lennuoskuste poolest, siis selge on maandumine ning oskus tagasi puuri minna. Igal juhul edu on lõpuks saabunud.
Täna hommikul ma enam oma hobuseid aiast ei leidnud, võtsin nende otsimiseks aega kohvitassi najal. Üsna varsti vanem tütar õuest naases ja teavitas head uudist, et kabjalised kodus. Hea seegi, ise tulid, mul jalavaeva vähem. Andsin neile preemiat ja panin sisse, et aed jälle korda teha. Imestan, et miks öösel ei anna trafo niiskuse mõjul ühendust ja karja valla päästab. Miskit peab ka tolles viga peituma.
Eile said siis neli hobutitte oma kiibid. See aasta läks asi kiiremalt, kui eelmine. Lihtsalt pöördusin õige inimese poole. Hea on suhelda sellise inimesega, kes jagab nõu sporthobuse välimiku kohta infot, üks asi on inf kirjandusest ja teine asi kogemustega inimeselt, kes oskab asja seletada nii, et see osutub vastuvõetavaks. Igal juhul hea meel, et need asjad nüüd korras, arvan, et pean siiski liituma EHS-iga lõpuks ametlikult, kuna mul neid passiga ja ohustatud tõugu hobuseid tekkimas. Kahju on, et me ei ole saanud Hertalt järglasi või siis parem öelda, et ei ole saanud paaritada teda sobivat tõugu täkuga. Kas puudub ind või tulevad ette muud olukorrad, kus mul jälle pole selleks aega. Vähemalt eelmine aasta oli ind, aga mul puudus aeg.
Ühe koeraga on mure, olles suhelnud mõne vetiga, et veidi eneseusku ja kahtlusi kinnitada. Olen saanud lõpliku kinnituse, et muud ei jää, kui asi opiga leppida.  Enne pean käima uuringutel ning saama siis kliiniku poolse kinnituse, et asi mida kahtlustan vastab tõele ja millised meetmeid siis nad pakuvad. Eks hetkel tekita olukorras finantsiline raskus ja mõte, et kelle poole pöörduda valmistab mulle suurt stressi. Eks näe mida ma välja mõtlen.

Midagi veel suvest.

Dirhamis muinastulede ööd veetmas.

Jänkupisipere, kellest nüüd juba kolm on leidnud uue kodu. Kahju on, et ükskord kasvavad kõik suureks. Nimetame veel jänkuperet koerte 3D kinoks. Millegi pärast meeldib üksisilmi neid jälgida samas keelega üle nina tõmmates...arvata võib mida mõtleb üks koer... tegelikult lahedad tegelased.

Papagoid, kelle sädin annab teada, et majas on elu.

                                              Merisea pere pesamuna veel nimetu, ootame kui kasvab veidi suuremaks ja saab määrata sugu.

Isane merisea notsu nimega Mr Lola. Eks selle merisea nimega oli väike onkelma.

Õnneks hobused püsivad jälle koplis, aga millegi pärast kippus asi juba kontrolli alt väljuma. Ostsin jällegi karjamaa mineraale kausiga ning lakukive. Mineraalikausi viisin metsa, aga kivid unustasin autosse, kuigi suuremal karjamaal jätkub veel. 
Lara muutused on silmnähtavad, tänasel ööl, mil ma lastega aidas magasin mainin seda, et koeradki meie seltsis, siis paar peni ikka sügavalt norskasid. Omakeskis mõeldes, et inimeste maailmas inimesed tülitsevad omavahelistes suhetes, kui keegi norskab, aga koerad ei tee numbrit ja magavad vat veel sügavamalt. Ärgates ainult selleks, et kui keegi kas liigutab või keerab külge. Olen harjunud, et koerad panevad inimest tähele. Laraga on veel see teema, et käib omapead hiire jahil, kuid ühes asjas sain teda veel tundma, et võõrasse aeda ta ikka nii julgelt ei lähe ja kui trepi ees istuvad kolm kassi, siis nende ees roomatakse, et jõuda ohutusse paika.

Vahel liigne helluse jagamine võib lõppeda sellega, et hobused arvavadki, et iga kord kui nad kamba peale aia lõhuvad ning putket teevad saavad nad maiuseks leiva.  Eks ma eile nii talitasin, aga viimane piisk karikasse, kui nad juba õhtul kolmandat korda voolu all oleva karjuse lõhkusid. Ja neid juba mööda metsa taga ajama pidin sain aru, et olen vea teinud. Proovisin isegi korra Eti omanikule helistada, et see oma märale järgi tuleb. Pean nentima, et too mära sel aastal siiski ei tiinestunud. Esiteks täkk ei võtnud omaks ning ind oli väga nõrk mille tõttu täkk erilist huvi ei tundnud... võib olla oleks pidanud nad varem kevade poole tooma.
Täna hommikune 4 tundi kulus aedade parandamiseks ning vahetasin välja plastpostid. Minu karjakopli postideks sobivad väga hästi ise tehtud metsakuivast meisterdatud karjusepostid. Katsetan nüüd kas jäävad karjusesse püsima, kui neid karjamaal vähem. Kallasin veel vett maandusvaiale ning mulle tundus, et isegi plõksumine muutus tugevamaks.
Kõik need kopli lõhkumised võivad olla ka tingitud liiga suurest puhkusest.Kui T.Toomet vet-i blogis avaldas mõtte, et koerad muutuvad  Kuna viimase augustipäevani käidi usinalt trennis ning nüüd mil ise ei jõua kõigi hobustega ratsutada. ...võib olla tunnevad ka hobused ahastust.
 Isegi olen mõelnud korraldada tasuta trenne, kuid jah iga kord põrkun oma mõistuses minevikus kogetud laste poolt oma arusaamade ning valetamiste läbi tekitatud probleeme. ... üks näide, kuulsin ühe täiskasvanud inimese käest, et mis ajast ma võõrastel lastel lasen oma pere pesu pesta. Mainisin, et kas see, et kui laps veab mõne käru täie sõnnikut ning värvib hoburiistu või olles pannud hooldama nahkvarustust... on see siis pesu pesemine. Eks on veel hullemaid juttegi. Juttude tegijateks on ikka need, kelle kodune kasvatus jääb lonkama.
Panen siia Veti blogi ühe artikli lingi... kus kirjutatakse puhkuse lõppedes koera ahastusest.
http://www.maaleht.ee/news/misc/loomaarstiblogi/tiina-toomet-puhkus-labi-koertel-ahastus-kaes.d?id=66686249