Viimane kana, kes jäi kogematta Lara hammaste vahele jäi elama. Nüüd mil veel 1. septembril tõime isase lumivalgepardi kanadele seltsiks. Ja eks mu sulelised piisavalt ehmusid ja kes enamused eelistasid istuda õrrel või pesakastis ning vigastatud kana  pesakasti all peidus redutas. Hommikul sulelisi söötma minnes tõstsin peitu pugenud haavatud kana liivakasti. Panin vee ja vilja ning eraldi kaussi veel pehmet sööta. Ja siis uus peategelane isapart asus vee kallale. Mõnusalt lödistades ning vahepeal siis vigastatud kanaga suheldes, tunnistan et tollest hetkest leidsid kana ja part omavahelise suhtluse järel, et neil on midagi ühist ning miskit hakkas susisema. Ja nüüd kana jalutab oma jala peal ning nende kahe vahel õitseb tõeline suleliste armuromaan, kuhu see küll välja jõuab ei tea. Sööma tulek on selline, et isapart annab teed oma sõbrannast kaagutile ja teised peavad ootama, kui paarike on eine võtnud ning kuhugile ära ennast poetanud. Saavad teised ligi astuda. Esialgu ei saa neid õue lasta vabadusse, kui Lara rihma otsas. Laraga probleeme pole, olulised kuulekus käsklused on selged ja ei ole midagi rasket olnud õpetada.