Kuna aiapostidest oli puudus, läksin oma metsa, et teha mõned postid, kuid siis leidsin, et peaks küttepuude tagavara täiendama ja saigi nii mitu asja korraga ära tehtud. Puukoormaga koju naasnud saagisin kogu kupatuse. Nüüd ei jää muud, kui poisil lõhkuda ja tüdrukute abile need hoiupaika talveks ära panna. Kuna tegu on metsakuivaga, siis mina eelistan metsakuiva, toormaterjal vajab kauem kuivamist. Eelistan lehtpuitu, kuid eks ka okaspuud kuivavad sama moodi. 

Eile korraldasin siis tittedele ebameeldiva üllatuse, panin nende uude aeda voolu. Esimene, kes oma traditsioonilst aia venitust läks tegema, sai elektrilöögi (tegemist on aku pealt aeda lastava vooluga). Igal juhul oli meie päev rahulikum ära jäid väravate avamised. Kipuvad kogu aeg väravaid avama ja emmed lastega siis jalutama kipuvad. Õnneks nüüd ok. 

Järgmise nädala plaaniks on võetud veel küla peale aed ülesse panna. 

Nii mõnusad ilmad ja esimesed äikese vihmad maha sadanud. Näis, homseks on mul plaanitud ühte-koma teist teha. Esmaseks on vaja taastada suvekoplid ja hobused ära jaotada. Kas sellel aastal matkasid toimub ei tea. Hetkel küll on läinud nii, et pole soovi avaldajaid olnud. Ja eks herpes on pannud tallide vahel liikumisele piirid peale. 
Peab veel kapju värkima mõningatel hobustel, tittedel tõstame jalgu. 

Igal juhul elu meie talus kulgeb oma vaikses kulgemises. Iga päev üks koorem musta kulda traka kärule laadida ja see ka kuskile maha laadida. Vastavalt siis tellimusele.
Imestan väga Randa tita üle, küll temal on energiat, kuid õnneks on hea iseloomuga. Kuid viimasel ajal ei soostu hobused mu uuendusliku meetodiga kaasa käia ja aias püsida. Pole jõudnud uusi aia poste valmis meisterdada. Ma ei saa aru, kuhu kaob mul aeg. 
Üks päev sai natuke nalja hobutitadega, mulle tundus, et meie pisem ponimära varastas ära kahe poni varsad ja jalutas omapäi kahe varsaga siis kaugel emmedest ja imestasime lastega, et kuidas võimalik, et hobuemmed nii pimedad on, et ei märka oma laste kadumist. Nojaa, hobuemmed on üpris kurjad, kui saavad teada, et Amanda on nende lapsed pihta pannud. Kohe lahendasime selle loo ja ajasime lapsed aeda tagasi võõra emme rolle enesele võtva Amanda seltskonnast aga ajasime  välja. 
Nüüd mil ilmad soojemaid kraade näitavad on ka meie beebid igapäevaselt õues. Hetkel emme varju hoiab Kati tita, aga pole hullu, eks saab ta ka mõne aja pärast vanemaks ja hakkavad piruetid tulema. Kuid Tassa on päris energiline mammi nii sama moodi ka tema laps. Küll kappas karjamaal ja see tagumik kippus rohkem õhus kui maas olema. 
Nii see on, lihtsalt võrratud hobused ja nende lapsed võivad olla.

Kati eelviimane varss nimega Krahv Monte Cristo.

                                                                         Mõned päevad tagasi siis sündis Katil kuues varsake. Kati ise on 15 aastane poni mära. Ma ei ole läinud seda teed, et mul peab olema iga aasta varss. Mulle meeldib, kui varss on oodatud.

Tänase päevaga võib rahule jääda, viskasin koorma sõnnikut traktori kärusse ja sai see veel veetud küla peale. Homme sama lugu juba oma põllule. 
Hobutitad kasvavad ja möllavad. Täna saatsin elektrikarjuse trafo remonti... hämmastav mu enda mees oskab neid korda teha. Sellepärast kadus vool aiast.
Testu on lahe kuju hobustest, tema on ainus karjast, kellel on tekk seljas. Nüüd mil ilmad on soojad, siis päevaks võtame ära ja ööseks paneme selga. Eile õhtul kui sadas läksin siis tekki selga panema. Jooksis eest ära, kuni lõpuks taandus ja tuli ise mu juurde. Olles siis tekil olulised lõksud-klõpsud kinnitanud ohkas ja vaatas omapärase pilguga mind. Sügasin teda (ta ju sügamise maias). Samas on ta hea karjajuht, kes ei vii karja kodunt ära, pigem toob kogu karja magamistoa akna taha. 
Tõstsin kreegivõsast hobutehnikat teise kohta, sest mul on plaan need natike restaureerida (mõned on isegi olnud kasutusel). Tahan kreegivõsa laienemisele piirid panna, need on väga tülikad, plaanin kreekide vahele rajada puudelõhkumise koha.
Sai tehtud malmpotti lilleklump. Mõtisklesin varasemal ajal rajatud lillepeenra ääres, et mis lilled on mul seal peatselt mõne aja möödudes õitsema puhkemas; nartsisse, tulpe, iirise lehti tunnen, kuid ühed lehed valmistasid mõistatust. Lastega vaatasime ja mõistatasime. Eks näe.

Jüripäev ehk siis hobustekaitse päev.

http://www.hobumaailm.ee/?page=1&m=4&y=2013&id=2025

Kenad päikselised ilmad meelitavad mindki rohkem väljas tegutsema, kuid vahelduva eduga pean täitma riigikohustusi ehk siis tööl viibima. Kõige raskem on 24 tunnise valve juures vaadata mida teevad ümbruskaudsete eramute omanikud päeva ajal väljas, siis ohkan vaikides. Kuid teadmine, et järgmine päev olen jälle kodus, siis ei anna enam eneselegi hingetõmbe aega. 

Tassa tita Lily Marleen on julge särasilme hobutüdruk,kes lunib igal võimalusel ainult sügamist aga Kelli-Kelluka poisslaps Luciano arake, iga päev läheb aega, kui teise sülle saan võtta. Kellukas on sellistel puhkudel pealtvaataja, kui ma tema last püüan. Luciano väljendab oma alandlikkust (mokkadega), keha keel on selline vaoshoitum ja pelglikum. Imestan seda varsa käitumist, ema oli karjas käitudes teiste hobustega nagu lõvi, aga laps lambuke. Mõtlengi, et leiaks Lucianole juba varases nooruses uue pere ja sügisel kui saab 6 kuud täis saab kohe uude koju saata. 

Katariinal peaks ka lähimal ajal maha saama, eks mul vahe peal tekivad kõhklused ja kahtlused, kas ikka on tiine. Ootus on suur... palju küsimusi peas ju keerlemas. Käisin eelmine nädal veel maadeomanikega läbirääkimisi pidama, et saada kasutada karjatamiseks imetavatele märadele karjamaid. Üks vanemaealine härra läks nii hasarti, ainus asi mis mind natuke hirmutab on vanemaealiste inimeste ülihoolitsev suhtumine, näiteks leivasöötmine, liigne leib või nänni jagamine mitte millegi tegemise eest, tekitab hobustest natuke kadedust ja närvilisust.  Katsetan kas asi toimib. Kui käisime mõned aastad Sillaotsale hobuseid viimas, siis tunnistan, et vahemaa kodu ja Sillaotsal oli ikka paras ports ja aeg mis kulus rattaga sõitmisele oli kahju kulunud ajast (mõtlen, et mida kõike poleks jõudnud selle ajaga ära teha, kui hobused kodu lähedal oleksid). Ja nüüd enam pole sinna ka viinud. Raske on öelda mõnikord inimestele, et ma ei suuda hobuseid kodunt ära tuua. Hommikul esimene asi, õue tulles on ju kohe hobused üle vaadata ja siis elementaarsete vajaduste rahuldamine (jootmine ja mineraalide olemas olu ning muude asjade üle vaatus). See on nii suur harjumus, et sellest ei saa mööda minna.  Hommikuti töölt koju tulles, käin ma hobuseid kohe vaatamas ja suhtlemas. 

Vanasti oma lapsepõlve kodus elades koju naastes kas siis koolist või töölt, esimene enne tuppa minekut käisin vaatamas küülikuid ja nutriaid... teadagi, mis vahe peal toimunud.  Tavaliselt enne mu koju tulekut oli veel vana-vanaema käinud neile ninaesist jagamas. Tunnistan, et päevas said mu nutriad ja küülikud 6-8 korda süüa ja sügiseks olid nad päris suures kaalus, aga jah siis tasus see lihaloomade kasvatus suurepäraselt ära. Kuid see jääb minevikku ja tekitab helgeid mälestusi.