Kenad päikselised ilmad meelitavad mindki rohkem väljas tegutsema, kuid vahelduva eduga pean täitma riigikohustusi ehk siis tööl viibima. Kõige raskem on 24 tunnise valve juures vaadata mida teevad ümbruskaudsete eramute omanikud päeva ajal väljas, siis ohkan vaikides. Kuid teadmine, et järgmine päev olen jälle kodus, siis ei anna enam eneselegi hingetõmbe aega. 

Tassa tita Lily Marleen on julge särasilme hobutüdruk,kes lunib igal võimalusel ainult sügamist aga Kelli-Kelluka poisslaps Luciano arake, iga päev läheb aega, kui teise sülle saan võtta. Kellukas on sellistel puhkudel pealtvaataja, kui ma tema last püüan. Luciano väljendab oma alandlikkust (mokkadega), keha keel on selline vaoshoitum ja pelglikum. Imestan seda varsa käitumist, ema oli karjas käitudes teiste hobustega nagu lõvi, aga laps lambuke. Mõtlengi, et leiaks Lucianole juba varases nooruses uue pere ja sügisel kui saab 6 kuud täis saab kohe uude koju saata. 

Katariinal peaks ka lähimal ajal maha saama, eks mul vahe peal tekivad kõhklused ja kahtlused, kas ikka on tiine. Ootus on suur... palju küsimusi peas ju keerlemas. Käisin eelmine nädal veel maadeomanikega läbirääkimisi pidama, et saada kasutada karjatamiseks imetavatele märadele karjamaid. Üks vanemaealine härra läks nii hasarti, ainus asi mis mind natuke hirmutab on vanemaealiste inimeste ülihoolitsev suhtumine, näiteks leivasöötmine, liigne leib või nänni jagamine mitte millegi tegemise eest, tekitab hobustest natuke kadedust ja närvilisust.  Katsetan kas asi toimib. Kui käisime mõned aastad Sillaotsale hobuseid viimas, siis tunnistan, et vahemaa kodu ja Sillaotsal oli ikka paras ports ja aeg mis kulus rattaga sõitmisele oli kahju kulunud ajast (mõtlen, et mida kõike poleks jõudnud selle ajaga ära teha, kui hobused kodu lähedal oleksid). Ja nüüd enam pole sinna ka viinud. Raske on öelda mõnikord inimestele, et ma ei suuda hobuseid kodunt ära tuua. Hommikul esimene asi, õue tulles on ju kohe hobused üle vaadata ja siis elementaarsete vajaduste rahuldamine (jootmine ja mineraalide olemas olu ning muude asjade üle vaatus). See on nii suur harjumus, et sellest ei saa mööda minna.  Hommikuti töölt koju tulles, käin ma hobuseid kohe vaatamas ja suhtlemas. 

Vanasti oma lapsepõlve kodus elades koju naastes kas siis koolist või töölt, esimene enne tuppa minekut käisin vaatamas küülikuid ja nutriaid... teadagi, mis vahe peal toimunud.  Tavaliselt enne mu koju tulekut oli veel vana-vanaema käinud neile ninaesist jagamas. Tunnistan, et päevas said mu nutriad ja küülikud 6-8 korda süüa ja sügiseks olid nad päris suures kaalus, aga jah siis tasus see lihaloomade kasvatus suurepäraselt ära. Kuid see jääb minevikku ja tekitab helgeid mälestusi.