Kati eelviimane varss nimega Krahv Monte Cristo.

                                                                         Mõned päevad tagasi siis sündis Katil kuues varsake. Kati ise on 15 aastane poni mära. Ma ei ole läinud seda teed, et mul peab olema iga aasta varss. Mulle meeldib, kui varss on oodatud.

Tänase päevaga võib rahule jääda, viskasin koorma sõnnikut traktori kärusse ja sai see veel veetud küla peale. Homme sama lugu juba oma põllule. 
Hobutitad kasvavad ja möllavad. Täna saatsin elektrikarjuse trafo remonti... hämmastav mu enda mees oskab neid korda teha. Sellepärast kadus vool aiast.
Testu on lahe kuju hobustest, tema on ainus karjast, kellel on tekk seljas. Nüüd mil ilmad on soojad, siis päevaks võtame ära ja ööseks paneme selga. Eile õhtul kui sadas läksin siis tekki selga panema. Jooksis eest ära, kuni lõpuks taandus ja tuli ise mu juurde. Olles siis tekil olulised lõksud-klõpsud kinnitanud ohkas ja vaatas omapärase pilguga mind. Sügasin teda (ta ju sügamise maias). Samas on ta hea karjajuht, kes ei vii karja kodunt ära, pigem toob kogu karja magamistoa akna taha. 
Tõstsin kreegivõsast hobutehnikat teise kohta, sest mul on plaan need natike restaureerida (mõned on isegi olnud kasutusel). Tahan kreegivõsa laienemisele piirid panna, need on väga tülikad, plaanin kreekide vahele rajada puudelõhkumise koha.
Sai tehtud malmpotti lilleklump. Mõtisklesin varasemal ajal rajatud lillepeenra ääres, et mis lilled on mul seal peatselt mõne aja möödudes õitsema puhkemas; nartsisse, tulpe, iirise lehti tunnen, kuid ühed lehed valmistasid mõistatust. Lastega vaatasime ja mõistatasime. Eks näe.

Jüripäev ehk siis hobustekaitse päev.

http://www.hobumaailm.ee/?page=1&m=4&y=2013&id=2025

Kenad päikselised ilmad meelitavad mindki rohkem väljas tegutsema, kuid vahelduva eduga pean täitma riigikohustusi ehk siis tööl viibima. Kõige raskem on 24 tunnise valve juures vaadata mida teevad ümbruskaudsete eramute omanikud päeva ajal väljas, siis ohkan vaikides. Kuid teadmine, et järgmine päev olen jälle kodus, siis ei anna enam eneselegi hingetõmbe aega. 

Tassa tita Lily Marleen on julge särasilme hobutüdruk,kes lunib igal võimalusel ainult sügamist aga Kelli-Kelluka poisslaps Luciano arake, iga päev läheb aega, kui teise sülle saan võtta. Kellukas on sellistel puhkudel pealtvaataja, kui ma tema last püüan. Luciano väljendab oma alandlikkust (mokkadega), keha keel on selline vaoshoitum ja pelglikum. Imestan seda varsa käitumist, ema oli karjas käitudes teiste hobustega nagu lõvi, aga laps lambuke. Mõtlengi, et leiaks Lucianole juba varases nooruses uue pere ja sügisel kui saab 6 kuud täis saab kohe uude koju saata. 

Katariinal peaks ka lähimal ajal maha saama, eks mul vahe peal tekivad kõhklused ja kahtlused, kas ikka on tiine. Ootus on suur... palju küsimusi peas ju keerlemas. Käisin eelmine nädal veel maadeomanikega läbirääkimisi pidama, et saada kasutada karjatamiseks imetavatele märadele karjamaid. Üks vanemaealine härra läks nii hasarti, ainus asi mis mind natuke hirmutab on vanemaealiste inimeste ülihoolitsev suhtumine, näiteks leivasöötmine, liigne leib või nänni jagamine mitte millegi tegemise eest, tekitab hobustest natuke kadedust ja närvilisust.  Katsetan kas asi toimib. Kui käisime mõned aastad Sillaotsale hobuseid viimas, siis tunnistan, et vahemaa kodu ja Sillaotsal oli ikka paras ports ja aeg mis kulus rattaga sõitmisele oli kahju kulunud ajast (mõtlen, et mida kõike poleks jõudnud selle ajaga ära teha, kui hobused kodu lähedal oleksid). Ja nüüd enam pole sinna ka viinud. Raske on öelda mõnikord inimestele, et ma ei suuda hobuseid kodunt ära tuua. Hommikul esimene asi, õue tulles on ju kohe hobused üle vaadata ja siis elementaarsete vajaduste rahuldamine (jootmine ja mineraalide olemas olu ning muude asjade üle vaatus). See on nii suur harjumus, et sellest ei saa mööda minna.  Hommikuti töölt koju tulles, käin ma hobuseid kohe vaatamas ja suhtlemas. 

Vanasti oma lapsepõlve kodus elades koju naastes kas siis koolist või töölt, esimene enne tuppa minekut käisin vaatamas küülikuid ja nutriaid... teadagi, mis vahe peal toimunud.  Tavaliselt enne mu koju tulekut oli veel vana-vanaema käinud neile ninaesist jagamas. Tunnistan, et päevas said mu nutriad ja küülikud 6-8 korda süüa ja sügiseks olid nad päris suures kaalus, aga jah siis tasus see lihaloomade kasvatus suurepäraselt ära. Kuid see jääb minevikku ja tekitab helgeid mälestusi.

Ütleks, et mitte midagi ütlev pilt, aga tegelikult, juhtus selline lugu... Sellele pildile olen kogematta jäädvustanud ühed Berliini reisi seltskonnast  tuntud tegelase KMK-ist.
Tegelikult pildistasin Leedu 17 km söögikoha taluloomaaia hooneid ja pärast avastasin, et mu piltidele on jäänud mõned tegelased. Tagasi teel selles söögikohas uuesti peatunud, selgus hiljem, et mõned lõvid ja tiigrid on sealsetest puurides püsiasukad.

Tänavu aasta veetase on tänase päeva seisuga nullis ja heinamaa rohetab. Huraaa...
Mõtlesin, et vast viimase talvega ehk laabub suhe Teeba ja Liptoni vahel, tundub, et Teebale Lipton üldse ei meeldi. Nii, et minu unistus Liptoni ja Teeba omavahelisest kooslusest järglast saada on luhtunud. Teeba eelistab naissoost hobuseid. Kellega siis jah, tehakse oma nalja. Eile arvasin, et Kati võib Liptonile seltsiks olla, aga mis tema tegi. Muutus oma suure kõhuga täkuks, tõustes oma kohmakusega kahele jalale ja vehkis kahe esimese jalaga täku suunas ja ega muud pidin siis ta eemaldama. Enne ei saa välja lasta, kui mul on nendele tittedega ja tiinetele märadele oma karjamaa valmis. Homme saab jätkata, olen vedanud viimastel päevadel silorulle, et saaks ühe metsaserva tühjaks ja hobustele süüa.

Loodusringi lapsed kordamööda algõpetust ratsutamises õppimas.

Hobustel suur uudishimu, et mis toimub, et nii palju rahvast.

                                                          Pauliine

Ja Joel oma metsavenna punkrisse pugemas. Eelmine aasta käisime looduskaitsekuuga seotud teemaüritusel loode-Raplamaal Vardi metskonnas peituvas ühes linnusevallil näidis metsavenna punker, sellest siis poisil idee, kui mina heinamaal niitmas, siis tema selle aja seda meisterdas. Välisest küljest ei saa keegi aru, et tegemist võib olla ühe poisslapse idee, kus see asub ei avalda  kohalikele lastele. Teades-tundes on paljudel kiusatus igasugusteks toiminguteks. 

Kui Soomaa ootab viiendat aastaaega, siis meie heinamaa uppumas vee alla. Kuid mulle tundub, et selle aastane veetõus ei tule suur. Loodan vähemalt, maapind pole üdini külmunud, et võiks tekitada pikemaks ajaks vettpidava kihi.