http://www.apollo.ee/elust-koera-ja-kassiga.html
Soovitan lugeda.
http://www.apollo.ee/koera-parim-sober.html
Lugesin selle eilse ja tänase päevaga läbi, hästi lihtsa mõistetavusega ning hea teada tõde, mis tegelikult puudutab koeri.
Minu jaoks on koe sõber, saatja ning abiks teatud töödel.

Nii, kui mõne noore hobusega vähem tegelda, hakkab tema kohe leiutama ulakusi. Nii pisike Anett, mu sinnamaani viis, et teise karjast eraldasin ja talli ühe posti külge talutusnööri ja päitsetega kinnitasin. Kuna mul oli korraline sõnnikuvedu, siis ühtlasi oli tema mul silma all. Kunagi ei tohi jätta noort hobust üksi talutusnööriga kinnitatult. Sain nii mitu asja korraga teha.  Nii, kui maha rahunes, läksin ta juurde silitasin, tõstsin jalgu (tegelikult annab ta neid ise meelsasti-oleme karjamaal vabalt olles palju talle jala tõstmist harjutanud). Taandasin mõned sammud ja siis jälle viskasin kärutäie sõnnikut, kuni nii pea 20 korda. Ja iga kärutäie vahel käisin Anettiga tegelemas. Lõpuks, kui norm sõnniku kogus kärutatud aiamaale, siis panime õhtuks hobused sisse v.a. Herta, kellele meeldib vabadus, seda me talle ka lubame. Kuna tal on sissepääsu võimalus rehe alla, kus magada. Muidu jah jalutab õue peal. Kuna teda kiputakse pidevalt teiste hulgas närima, leidsin, et parim on hoida selliselt. Kuna hobune ei lahku kodunt üksi karja juurest kuhugi. Vahel öösel kuulen, kuidas käib jalutamas ning mainin, et maja ümbrus meenutab jalgradade vabrikut. Neid on tekkinud päris palju, kus siis Herta oma öö tunde veetmas käib, tema saatjateks on muidugi koerad. Koerad ei karda, ta ei ründa ning koerad pakuvad turvalisust.

See nädal on kirev nädal olnud, osaletud ujumis-ja suusavõistlustel, autoremondile on aega raisatud ehk siis saatsin auto mõneks tunniks teenindusse ja neljapäeva hommikul selle kätte saanud. Tunne jälle autoomanikuna suurepärane. 

Ja muidugi uus gripp jälle kohal, viimane öö siis ka palavikuga maadeldud. Eile käisin Hertaga Keo küla vastlapäeva tähistamas. Vahva üritus, hämmastav, et külarahvas üksmeelselt kokku hoiab. 

Ja nüüd mil auto korras, kipub Sass jälle kaasa tulema, pärast Vormsi saarel käiku. Hoian teist vägisi eemale autost. Õnneks üks jooksuaeg jälle möödas, aga jah, mõte tiksub mingil ajal enesele pikakarvalise saksalambakoera hankida.

http://www.youtube.com/watch?v=6fvX7amaBRQ&list=LLJ0CPCNurE0XeHdqrWKPRhQ

Kui isegi juhtub või tundub, 
et kogu maailm on su vastu ülekohtune ,
kuid su SÜDAMETUNNISTUS on PUHAS ,

EI JÄÄ SA IIAL SÕBRATA ..

Minu jaoks on ligimise hoolivus Ü L I M .
Kui keegi ei hooli minust ,
soovin ma pigem VALGUSESSE minna ..

SÕBRATUNDES SÕBRAPÄEVA TEILE KÕIGILE.

Hoolides ja Inglikaitset soovides ,
Inglikaitse Rita.

Inglikaitse esitleb fotot / pilti Viktoria Russu pildikogust.
Laenasin, leidsin häid mõtteid.

Tuhkapäev

Auto korras, homme vaja järgi minna, kuna mul täna ei olnud aega. Siis isegi sain ühe Pärnud puksiirabi juhilt Raplas puksiirteenust osutava juhi numbri ja ühendust võetud. Kiidan neid mehi, väga tublid. Aitasid mu hädast välja.  Auto sai ilusti treileri peale ja muigasin omaette, et külarahvas võis mõelda, et järsku saatsin auto romula teed. Ei seekord käis lihtsalt remondis. Hindan seda autoteenindust, kus olen antud hetkel hakanud käima. Tegelikult soovitas mu sõbranna abikaasa, et nii paljud pidid kiitma toda kohta. Tõesti mainin ise ka, et hea koht.

Täna silo vedada ei jõudnud. Mõtlesin hakata loodusringis käima hobusega ja hobustega. Mul on vaja veel hankida laste turvavest. 

Mainin vaikselt, et kui auto katki, siis kogu maailm variseks kokku. Kuna mul üks ainuke, siis tundub, et nagu kogu elu käiks ainult tehnika ümber. 
Nii see on, hobusega ikka 15 km talvel kodunt kaugele tööle ikka ei lähe...peab olema loomale soe tall, kus maha jahtuda, kus vaikselt järgmiseks päevaks välja puhata. 15 km distantsi arvestusega peab arvestama ka kaera porstud tee peale kaasa ning lisaks koresööt. Muidugi saaks kõik ju ree peale kaasa võtta, kui maad mida saab arvestuslikult lumega kaetuks on kõigest 6 km ulatuses, tuleb märkimisväärselt ainult asfaldi peal reega ei tee enam midagi, siis peab olema vanker.
Mis ikka fantaseerida.
Igal juhul eile meile teed lahti ei lükatud ja kui helistasin, et milles probleem, siis vastati, et kui vald käsib, siis sõidavad välja... kas ei ole mitte kummaline... Mõttesse tuli pöörduda vallas töötava majandusjuhataja poole, kelle sõna maksab ka nende põkaprintsidele.
Täna käisin kohaliku kooli lasteaias vastlasõitu tegemas Hertaga. Uskumatu loom... traavis nagu noor sälg, korraga 3 kilti kordagi sammule tahtmata. Imetlesin ja kiitsin Hertat tänase olemuse eest. Ja tänasin südamest, et hetke antud olukord, kus pean sööda vedama hobustele ainult hobusega. On andnud Hertale hea treenitavuse. Ja kõik kolm ringi lasteaia lastega tegi Herta piisavalt suure mõnu ja energiaga. Mis sellest, et see summa väike, aga see siiski midagi...
Jälle läksin mõtetes auto juurde, kahtlen, et järsku on mingis suurem viga, siis auto kaotus oleks hetkel suurem põnts mu majanduslikule seisule. Lisaks siduri onkelmale on ka nüüd käivituse probleem... Mõned asjad seetõttu kokku kuhjunud.

Täna sai siis pühapäeva veedetud... sõnniku jätsin teiseks päevaks. Kuna eilne saun õhtul ei leevendanud ka lihaspingeid õlgades. Söödaveo lükkasin ka homse peale, jätkus karjamaale veel tänasekski. Eks näe, kuidas homne päev kulgeb, pean juba hommikul viima auto remonditöökotta, tuleb ette võtta siduri vahetus. Õnneks seekord ma ei põe pikalt. Juba enne jõule kuulsin käike vahetades, et sidurisse on tekkinud vaevumärgatav pinin. Omal ajal, kui vanaisa tööautoks UAZ, siis sel massinal hakkas sidur käike vahetades kiledat häält tegema. Mille peale, alati vanaisa ütles, et aeg sidur ära vahetada. 
Käisin täna korra isegi metsas, Kati oli mul sadula all ja Lipton siis korde otsas järgi. Lipton käitus korralikult, igal juhul talle meeldib, kui talle pannakse asjad ümber. Käitub kohe korrektse hobuse moodi. Kasutasin täna valjaid ilma ratsmeteta (sellepärast, et kukuks maha ja ei keerduks ümber okste). Ja veel sedelgat, sadulat ei viitsinud selga panna. Olen teda aeg-ajalt kasutanud Hertaga, kui vean silo, et õpiks kõike nägema ja harjuks selle hobuse eluga rohkem.