12. veebruar 2013

Mainin vaikselt, et kui auto katki, siis kogu maailm variseks kokku. Kuna mul üks ainuke, siis tundub, et nagu kogu elu käiks ainult tehnika ümber. 
Nii see on, hobusega ikka 15 km talvel kodunt kaugele tööle ikka ei lähe...peab olema loomale soe tall, kus maha jahtuda, kus vaikselt järgmiseks päevaks välja puhata. 15 km distantsi arvestusega peab arvestama ka kaera porstud tee peale kaasa ning lisaks koresööt. Muidugi saaks kõik ju ree peale kaasa võtta, kui maad mida saab arvestuslikult lumega kaetuks on kõigest 6 km ulatuses, tuleb märkimisväärselt ainult asfaldi peal reega ei tee enam midagi, siis peab olema vanker.
Mis ikka fantaseerida.
Igal juhul eile meile teed lahti ei lükatud ja kui helistasin, et milles probleem, siis vastati, et kui vald käsib, siis sõidavad välja... kas ei ole mitte kummaline... Mõttesse tuli pöörduda vallas töötava majandusjuhataja poole, kelle sõna maksab ka nende põkaprintsidele.
Täna käisin kohaliku kooli lasteaias vastlasõitu tegemas Hertaga. Uskumatu loom... traavis nagu noor sälg, korraga 3 kilti kordagi sammule tahtmata. Imetlesin ja kiitsin Hertat tänase olemuse eest. Ja tänasin südamest, et hetke antud olukord, kus pean sööda vedama hobustele ainult hobusega. On andnud Hertale hea treenitavuse. Ja kõik kolm ringi lasteaia lastega tegi Herta piisavalt suure mõnu ja energiaga. Mis sellest, et see summa väike, aga see siiski midagi...
Jälle läksin mõtetes auto juurde, kahtlen, et järsku on mingis suurem viga, siis auto kaotus oleks hetkel suurem põnts mu majanduslikule seisule. Lisaks siduri onkelmale on ka nüüd käivituse probleem... Mõned asjad seetõttu kokku kuhjunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

  Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks ...