19. detsember 2012

Hobusemehe lõuna.

Olles teadlikult varakult valmistamas väljasõitu hobusega, pidin hobuse võtma karja hulgast ja eraldi teda teadlikusega söötma. Kuigi mul on kindel aeg, millal ma kogu karja söödan, siis Hertale valmistasin teadlikusega head paremat. Tegelikult olen teda viimaste nädalatega kõige rohkem kasutanud, siis sellega seoses on ta suurema tähelepanu all. Herta ei talu üksindust, kuid teisiti ei saa, siis peab teda nii toimetama. Samal ajal kui hobusel oli eine asusin ise einestama ning läbi mõtlema riietust, et mida selga. Kuna ajaarvestusega pidin arvestama ikka neljast külast läbi sõitmist. Söögid söödud ja kihiline riietus selga laaditud natuke kohmakaks tegi, et selliseid akrobaatlisi hüppeid saaks teha, peab vähemalt üks kiht maas olema. Teekond Lõpemetsa külla kulges mõnusas teekonnas, tuult polnud, kuid näpistavad külmakraadid (-18), mille tõttu tõmbasin enesele mütsi alla seotud villaseräti nina kaitseks. Nii mu teekond mis kestis üle tunni. Rullid peale saanud pererahva abiga, tegelikult läksin tooma ühte rulli, aga peremehe ettepanekul sai katseks siis kaks rulli pandud.
Tagasi teel, möödus Loe külas tegutseva lihaveisekasvataja traka suure heinakoormaga. Natuke Herta küll kõõritas, kuid ohjad peal hoides, suutsin siis suksi ohjes hoida. Ja traka juht oma veosega kenasti meid segamata mööduda. Olles jõudnud ületada Vigala jõe silla mis siis ühtlasi on piiriks kahele külale ehk olle jõudnud Loe pääle... 
Märkasin, et traktor on tagasi tulemas, vastu tulevad masinaid Herta nii väga ei karda, aga umbusku jagab ikka. Mainin me pole tükk aega teede ääres liikunud, sellepärast siis need sellised vaatamised. Traktorijuht peatas kinni, astus kabiinist, naeratava näo saatel tõstis ülesse pöidla (see tähendab, et midagi erilist ja super pilt). Muidugi kaasaegse mobiiliga (tundus nutikas), kohe ka pilti tehti.
Juba järgmisel keeramisel helistas Papli talust peremees muretsemisega, et kaugel olen ja kas kulgeb ilusti. Ja muidugi mobiili põuetaskust välja tõmmates kukkus mu kallis suusakinnas maha. Püüdsin kiirelt oma kõne kiirelt lõpetada ja koorma otsast maha hüpata ja padavai kindale järele. Kaalusin enne maha hüpet, et kuidas võib hobune reageerida, kuid õnneks tegeles hobune oma mõtetes, ettepoole vaatamisega. 
Kinnas käes oli hobune koormaga ikka jupp maad eemaldunud, mõtlesin, et pean hobuse nägemise ulatuses mitte jooksma (muidu hakkab ka jooksma) ja täpselt koorma taga ja siis külje peale. Ainus mure, et kuidas ma tagasi saan, alul Papli talu õuel tundus, et täitsa mõistatus. Kuid mainin, et siis kus häda suurem seal alati mõistus ja täpsus töötavad alati laitmatult. Ja kena kohmaka hüppega suutsingi sinna koormasse saada. Esimesel korral upitati tagumikust lükates...
Sihi sauna alla jõudes, ma ei tea, aga see koorem kohe nagu nõiaväel küliti, katsetasin korra rege püsti ajada, aga Herta oli kärsitu, pidasin parimaks eest võtta koju naasta ja lapsed kutsuda. Tehtud ja siis korraga heinarullid koju toimetatud, kuigi vahepeal oli teed lükkamas käidus, siis jah... jubeee lombid, kus jääkaane all veel vesi oli lükatud pori peale... kujutage ette rege millel koorem ja pehme pori peal tõmmata kahe rulliga oleks hobusel väga raske olnud. Herta muidugi oleks meelsasti lume pealt läinud, aga arvestama pidi inimese soovide ja reega, mida ikka metsalumme tõmmata. Ja kahe korra edasi-tagasi käimisele saatsid meie truud neljajalgsed, neist Sassu, kes lausa klammerdus reekülge, keda oli väga raske maha saada. Lisaks teise rulli veole sõitis kaasa Sofije, kes natuke kardab, aga kui kasvab, eks näe. Vedasin mõned kärutäied sõnnikut, aga suurema veo pean peatselt tegema, kui ilmad vähekegi soojemaks lähevad. Ja siis pärast neid tegevusi, lugesin ette lastele, mida nad peavad edasi tegema, kui olen tööle lahkunud. Tööl olin nii väsinud, et kellegagi erilist juttu ajada ei soovinud. Ja arvuti taga ei suutnud ka kaua istuda. Töö juures viskasin veel korra lund, kuna tööle tulekut saatis laia lume sadu.

18. detsember 2012

Millest tänane väsimus? Viskasin lund nii autole koha ja paralleelselt veel naabrinaisele, et pääseb oma maja teeotsa autot parkima. Kuid mis puutub meie teega, siis sellega on nagu on. Värava vahelise ala ja õue viskasin puhtaks, kanadele söögi ja koertele valmistasin sooja pudru. Hetkel, mil külm ja tuul, ei ole ma koeri kaasa võtnud. Iga kord olen öelnud, et peavad koju jääma.   Mul on kahju, kuid säilitan endas kehtestava hoiaku. Muidu jooksevad oma söödud rasvad maha ja siis varsti istuvad jälle ukse all. Õnneks on nad aru saanud. Sassu armastab reesõitu, ükskõik kui palju ma siis nendega liigun on Sass reel istunud. Eks näe mis Sofijest tuleb, hetkel pean teda veel väikseseks, et hobuste juurde võtta. Kuigi juba õpib teistelt koertelt ja oskab ennast hoida turvatsooni. Mul oleks suur kahju, kui kutsikaga peaks midagi juhtuma. 
Hetkel ei taha nendele halvematele asjadele mõelda. Püüan raskustele vaatamata, vapper  olla. 

16. detsember 2012

Hommikul oma tööle minekut alustanud kohtusin nelja lumevaaluga pikkuses 25 m. Ja eks kaevamise käigus lõhkusin ära plastlume labida. Pidin käima kodus raudlabida järel. Esimene tuisuvaal oli elukas, mida pidin ikka korralikult lammutama. Lähedale jäävast talus lasti koer mu auto mürina peale majast koer haukuma. Oletasin vaikselt juu peni toas oma häält hakkas tegema... nojaa sel pinil veel väike kurjus man. Kogu territoorium suletud. Mõtlesin, et kahju pean  teiste inimeste und segama. Mis ma teen, kui meie vallal puuduvad ressursid, et inimesed saaksid tööle. Samas tekitab ikka kehva enesetunde, et miks ei arvestata nendega, kel vaja tööl käia graafiku alusel. Peale minu käib teisigi tööl mõtlen vahetustega mitte seda nädala sees.
Viimastel päevadel mõtlen, Lipal asuva lasteaias koondatavate töökohtade osas. Ühel inimesel koondati töökoht ja teisel vähendati poolelt veerandi koha peale. Ja ega tolgi enam isu tööl käia veerand palga eest tahtmist ja uuest aastast lahkub. Eks näe, mis edasi saab. Elu maal mis pealinnast kaugemale jääb hääbub. Ikka viiakse lapsed suurematesse linnakeskustesse. Kurb, kurb, kurb ja veelkord kurb...

15. detsember 2012

Täna siis tõeline tuisk, nii et õueskäimiseks kasutasin talvisel suusamütsil veel salli. Kuna kombekal puudub kapuuts, siis on hea, kui kõrvad on tuule osas kinni. 
Otsustasin hobused sisse jätta, mul endal on parem. Tuul viib lihtsalt lakast heina õue visates minema. 

14. detsember 2012

Kellel väheke arusaamist Soome keelest, siis lisan siia teksti lingi loomadekoolituse blogi. Päris huvitav endalgi lugeda. 

13. detsember 2012

Lubatud silovedu siiski ei toimunud. Ja otsustasin, et rohkem ei tülita ka, keda korra palutud ei hakka otsima. Tegelen ise siis veoga, aga seekord hobusega. Hea seegi, et on loom, keda võib veoks kasutada. Alustasin ühtlasi ka täku koolitamist veoks. Igal juhul on temastki tulemas üks hea loom veos. Samm on sama pikk, kui Hertal. Üks päev plaanime Teebat ja Eeva-Lotat ette rakendada. Mõte tiksub ka Tassa ette panna. Mul on kolme liiki talvesõidukeid. Pisike saan (hiidlaste oma), siis madnri saan 5 inimset ja kõige lõpuks regi. Olen valmis võtma kliente jõulusõitudele. Hobu on trenni saanud. Naljakas on see, et Herta on ikka vormikas. Annab sedelgat selga panna. 
Sassu ja Pipi on Sofije omaks võtnud, et Sofije tahab ise suuremate koerte seltskonnas olla. On teine julgeks muutunud. Lihtsalt vahva. 
Lugesin selle aasta viimast Oma hobu ajakirja. Peaks tunnistama, et nii palju uudiseid. Kõige rohkem jäin mõtisklema, loo teksti üle, kus sisuks oli õpetamata hobused. Andres Tuvi etteaste Eesti tõugu hobuste aretusväärtustest ja tervislikust seisundist. Tuvi erakorraline tuvastus on viinud selleni, et häid õpetatud hobuseid on siiski vähe, kes oleksid potentsiaalsed kohe hobuturule müüki jõudma. Väga sisukas ajakiri ja saab paljude asjadega ennast kurssi viia.

10. detsember 2012

Olles kahel päeval lammutanud silorulli, tekib tunne, et olen avastanud anatoomilise koostise ehk siis silorulli pakkimis meetodi. Enesele on see naljakas mõelda. 
Enne ei lase hobuseid karjamaale, kui portsud jaotatud ja vesi vannis. Jootmine on talvel on tülikam, kui suvel. Pidevalt peab kontrollima, et kui vesi jäätub kohe kuum vesi peale, et vesi ära ei jäätuks. 
Koertega on ok,  kutsikat aktsepteeritakse ja teised koerad tunnevad, et on edasi pereliikmed. Sassu psühholoogiline seis on stabiilne. Tundsin veidi hirmu, et järsku hakkab vaenutsema. Kuid õnneks mitte. Oleme kõiki koeri korraga mõni tund või veidi vähem toas hoidnud. Pipi peab toas käimist rohkem söömise eesmärgiks (kutsikast peast on küljes varastamine toidulaualt ja sisse tungimine ilma meie teadmata ja oskab sama osavalt välja pugeda- teades tema nõrkust, hoiame uksi lukustatuna). Sassul on toas käimine inimesega seltskonna jagamise mõttes. Nüüd jagame Sassu ja Sofi vahel. Kuna kolmas koer, eriti kaua toas ei püsi, tahab alati kiirelt ka lahkuda. Sofiega on meil asi päris lihtne olnud, on kiirelt omaks võtnud meie pere ja teised koerad. Kui kuskil ta väheke pelgab hoiame teda süles, et näeb asja inimese kõrgusel. Oma esimest kollit õpetasin ühe vanema koerakasvataja nõuannete järgi. Tookord mõtlesin, et katsetan ja see töötas, olgugi, et Hellu oli ara võitu kuts, aga hiljem täiskasvanud koerana super loom. Miks mulle kolli meeldib, esiteks kergelt koolitatav ja teiseks meeldib näha rohkem, kui teised tõud. Eelistab magada sellises kohas, kus keegi teine ei maga kunagi. Töölt koju tulles ootasid kollid alati värava taga. Kui olin kodus, siis magati alati väravaposti juures. Ja kui miskit liikumist pimedas, siis käidi magamistoa akna taga haukumas ehk siis teada anti, et millest haugutakse. 

Maikuu, see mõnus kevadekuu...

Viimased päevad on olnud väga võrratud ilmad. Lihtsalt tüdinud kandmast paksemaid talve vammusaid. Kevad on nagu pääsemine mingist raskest o...