Lubatud silovedu siiski ei toimunud. Ja otsustasin, et rohkem ei tülita ka, keda korra palutud ei hakka otsima. Tegelen ise siis veoga, aga seekord hobusega. Hea seegi, et on loom, keda võib veoks kasutada. Alustasin ühtlasi ka täku koolitamist veoks. Igal juhul on temastki tulemas üks hea loom veos. Samm on sama pikk, kui Hertal. Üks päev plaanime Teebat ja Eeva-Lotat ette rakendada. Mõte tiksub ka Tassa ette panna. Mul on kolme liiki talvesõidukeid. Pisike saan (hiidlaste oma), siis madnri saan 5 inimset ja kõige lõpuks regi. Olen valmis võtma kliente jõulusõitudele. Hobu on trenni saanud. Naljakas on see, et Herta on ikka vormikas. Annab sedelgat selga panna. 
Sassu ja Pipi on Sofije omaks võtnud, et Sofije tahab ise suuremate koerte seltskonnas olla. On teine julgeks muutunud. Lihtsalt vahva. 
Lugesin selle aasta viimast Oma hobu ajakirja. Peaks tunnistama, et nii palju uudiseid. Kõige rohkem jäin mõtisklema, loo teksti üle, kus sisuks oli õpetamata hobused. Andres Tuvi etteaste Eesti tõugu hobuste aretusväärtustest ja tervislikust seisundist. Tuvi erakorraline tuvastus on viinud selleni, et häid õpetatud hobuseid on siiski vähe, kes oleksid potentsiaalsed kohe hobuturule müüki jõudma. Väga sisukas ajakiri ja saab paljude asjadega ennast kurssi viia.