Veel miskit tähelepanuväärset... Randa titel on päitsed peas, harjutame vaikselt suure hobuse kombeid.  Nüüd võivad ka EHS-i töötajad tulla ja talle passistamise jaoks joonised tegema ja kiipi panema. Randa on hakanud nõudma tegelust. Ei põgene päitseid nähes, vaid surub ka teiste hobuste vahele ennast, et sokutada inimese juurde, et temaga tegeldakse. Isegi lapsed imetlevad tema usaldust. 
Loen viimasel ajal sellist raamatut nagu ,,Koos hobusega" püüdsin leida Teeba ühele halvale omadusele lahenduse. Arvasin, et sadul, siis hambaid jne. Kuid üks päev olles kahekesi maastikul nelja tunnisel retkel, avastasin temas peituva pinge. Üritasin ennast rohkem lõdvestada, et mitte tekitada üleüldist kramplikku pinget, mille tõttu kippus alati pärast galoppi või traavi peaga üles alla vehkima. Katsetasin mitmeid taktikaid, traavi ajal ratsmeid nati lõdvemalt peal hoides ning säärega surudes rohkem pead üleval hoida. Tulemus oli suurepärane... täna käisin jälle, siis tahtsin teada, kas mu meetod töötab ka täna. Nii et seljaprobleemid ja hambaprobleemid jäävad ära. Lahendus on leitud. Vaatasin eelmine nädala vahetus trenni tulnud lapse pühendumist ja katsetasin trenni ajal mitmeid võtteid. Pean mõnele lapsele lähenema natuke teise nurga alt, et kuidas aidata leida Teebaga kontakti looma. Samas pea iga trenn on mõlemad täiesti lootusetutes mõtetes. Mul on vaja individuaalne trenn vaja sellele lapsele anda. Kui on mitu last samal ajal platsil on raske keskenduda individuaalsete oskuste parendamisele. Loodan, et see tähelepanek aitab. 
Herta teema, miks tassib noore ratsaniku platsi väravasse. Kui tekivad mingid probleemid ratsaniku ja hobuse vahel, siis püüan ise nendele asjadele läheneda ja uurida põhjusi, et järgmine trenn oleks efektiivne. Soovin, et laps õpiks leidma kontakti hobusega ning saaks sammu võrra areneda.

Uudised

Mõni päev tagasi ohkasin südamest ja olesklesin mõtteis, et kus võib asuda meie kodust ostetud hobune Teele. 
Täna olles fb loginud leidsin siis kirja, kus siis tutvustas ennats Teele uus omanik, kes tahtis teada Teele kohta peensusteni. Tegelikult müüsin enda hobuse, teadmisega, et temast on kasu ja mis ma kuulsin, et suures ratsakoolis muutus ta mitte selliseks nagu ta meil oli. Ei olevat sobinud enam puuetega inimestele. Ma üldse ei imesta, et miks loobuti kiiresti. Ratsakoolides on elu kiire ja kellel seal aega pühenduda peensusteni hobustele ja tema iseloomule. 
Selle müümise järel sain ma tunda piisavalt etteheiteid, et miks müüsin hea hobuse nii mõnegi inimese sadulasse ning hobusekindluse andnud looma. Minu seisukoht oli selline, et kasvatasin mina, mitte keegi teine. Kes tasub mu kulutused hobustele? Kuskilt pean hakkama ka tagasi saama. Kui ma müün hobuse, siis sellise mõttega, et hobune leiab hea pere või uue võimaluse kuskil edasi minna. See kui ma pidevalt panen rahasid hobuste alla ja pean neid surmani, müümata kuhugi edasi. Mida see annab ja kust saab tulla tulemus? Hea on lugeda müüdud hobuste etteastetest ning saavutustest. Tuleb lasta lahti ja edasi minna, kuna mul on kari, keda kasvatan ja loodan edasi minna ehk siis suund ikka paremuse suunas (orienteeritud tulemustele). Ma olen sellise meelsusega, enne ei räägi, kui olen mõne asja jälle korda saatnud. 
Kutsikas Sipsik läks oma uude koju, ühtepidi hea meel teadmisest, kuhu ta läheb saab olema hea. Ükskõik millise loomaga pole mul tegu, alati oleks nagu õnneliku lõpuga lugu. Pisar tuleb silma, olen kasvatanud looma südamega, aga mitte rutiinist ja vastu tahtmist. Vaid sellise meelsusega, et loom oleks ka silmarõõmuks ja hingele.
Tänane päev on eriline.

http://www.horsemarket.ee/index/index.php?page=articles&aID=701&lang=est
Hea on lugeda teiste hobusekasvatajate muresid ja neid ka siia enda jaoks talletada. Mõtlesin sellele loole kaasa, kuid siis tekkis küsimus, mille esitasin tütre Anetele ,, kas sa tead, mis asi on prei?" Muidugi Anete vastus oli selline, et meil pole trehvanud seda. Mõtisklesin, et mida ma teisiti teen... 

Kanade dressuur

Kuudi ehitus kanadele oli ikka asja ette. Osa kanu on juba selle majakese omaks võtnud, aga eks tegemist nendega ole, kes veel vanast harjumusest, kuhugi rehe alla enese ära peidab. Kuid meil need kohad teada, siis saab nad kinni püütud ja uuesti uude majja kolida. 
Täna õhtul siis kanu majja transades ja istudes selles majakeses. Vaatasime lastega, kuidas käis õrtele paigutumine. Kolm uut kana kaasa arvatud, kes võtsid selle majakese päris ruttu omaks. Täna õhtul juba ise sisse magama kolisid. Pidid nad ju paar kuud puu otsa ehitatud poja onnis elama. Kuid meil on koolitatud koerad, kes siis kui päeva ajal kanad maas oma toimetusi tegemas, käisid nende toidunõusid revideerimas (ega mulle ei meeldi selline teguviis, teinekord jahvatatud jahu segatud kanade mineraalidega ka ära söödi, ei seganud ka seegi, et sisse purustatud munakoored). Kuigi koertel oma söök. Ja eriti nüüd on söögiisu koertel eriti meeletu. 
Sipsik kasvab, kuid peatselt on ta saamas 2-e kuuseks, kuid jalad pole suurt pikemaks veninud ja lapsed lunivad, et võiks jätta. Eks see kutsikas on saanud meie tähelepanu ja tegeluse. Oleme andnud söögi toas. On õppinud ukse taga niutsuma sisse saamiseks ja seda ta ka saab. Kuna mul on talle kohe päevane söögiports valmis pandud, tuppa saades hakkab ta seda otsima. Üldiselt on see kutsikas kasvanud sotsiaalses ja arendavas keskkonnas. IQ on kõrge. Pipilt on õppinud rõõmustama külaliste saabumise üle. Meeldib mürada ja mängida. Tegelikult kui kokku võtta, siis ei kahetse, et ainult ühe kutsika sai jäetud. Oleks neid rohkem olnud, teades, Pipi lapsepõlve ei saanud ta korralikult süüa, mis tegelikult on kutsikale väga oluline samm tema elus. Alul nägime vaeva tema varastamis kommetega. Kööki lauale ei tohtinud midagi jätta. Uksest käidi sees nagu kummitus, isegi suhkur söödi pakist ära, et ainult pakist olid räbalad järgi. 
Alles mõni päev tagasi pidin panema ta ketti, kuna läks iseseisvalt metsa.  Tema puhul aitab selline taktika kõige paremini. Koer nagu hakkaks mõtlema, et mille eest ta kinni pandi. 
Olen käinud ka hobustega metsas ja niisama jõhvikaid korjamas Sääsksoos. Elu igapäevased ühesuguseid tegevusi ei viitsi küll  igavas monotoonses kirjastiilis sisestada. 

Mis teeb mind õnnelikuks?

Mis asi on see, mis mind paneb igapäevaselt askeldama ja kodus olema?  Esiteks loen seda, et mul on pere. Kellest pean väga lugu. Kui eelmine nädal tabas töö juures oma kohustuste tegevuse läbi seljavalu teke. Siis järgnevatel päevadel selle valu vastu tõhusalt otsides valu vaevusi vähendada. Kui nädala keskele olin plaaninud. Hobustele alustada välibokside ehitusega, siis lapsed koolinädala sees olid nad koolipäeva lõppedes väga väsinud ning minust endast ei olnud ka üksi sellele õla alla panijat. Ja laupäev, kui ma ise oleks tahtnud selga soojendada ja valusid leevendada, siis laste soov oli algust teha kanakuudi ehitusega. Ja ei saanud minagi siis kõrval seisjaks ning seljavaluga voodisse jääda. Teadsin seda, et siis see asi, kui hilisemale ajale edasi lükata, sinna ka jääb. Käisime lastega metsast puid toomas, (abikaasa läks tol päeval pittu oma sugulasele ja pühapäeva veetis tema kogudusi külastades). Aitasin postid maasse ning mõõdud paikka panna ja edasine jäi siis juba Joeli ja Aade õlgadele. Pühapäev, kui mul korraks trenni asjus korra koju täält põigata, siis laste esimene hõige oli, et tule vaatama. Läksin asi oli juba ilmet võtmas. Jagasin tunnustust, ütlesin, et sulelised armuvad ära. Ma pole aastaid kanu pidanud hobustega koos (hobused ja kanad ei sobi mitte mingil juhul kokku) ehk eelistanud vaba pidamist. Üks aasta olid nad üldse pakaseliste ilmadega keldri eesruumis nii kaua, kui siis ükskord soojaks läks. Hobuste lauta sai küll nende eraldamiseks tehtud aedik, aga millegi pärast ei sobinud see neile mitte kuidagi. 
Kuid teine probleem karja kanade puhul on see, et kipuvad omi väljaheiteid tegema sinna, kus seda vaja pole ja nii olgi vaja, et ööseks oleks neil kindel ulualune ja hobustest eraldi. Hobusteruum on mul siiski jahedam, kui kanad talvel suudavad taluda. Lauda akna sulgen siis, kui õues tormab, muul ajal on see kogu aeg avatud, et hobustel oleks piisavalt õhuvahetust.

Korraks päikestki.

Ammu ilma plaanitud metsategu, sai siis tehtud. See selleks, olles 4 m kuusepalgi 2 m jupiks saaginud, siis traktori tagurpidi nii ajanud, et pooleks saetud noti otsapidi peale upitada. Eks paljud mõtle kohe, et ohh naisterahvas üksi seda teeb. Praegu pole mehel tervisega nii, et see metsas käia saaks. Ja samas mu fantaasia maailm nii lai nagu ta on, mõtlesin ennast vaikselt Järve terviserajale. Kas tõsta jõu harjutuse mõttes palki terviserajale rajatud või teha väheke metsatööd ja minu meelest teeb sama välja, aga siin on juba kasu kahe poolne. Enesele olles teadustanud, et palki tõstes pean sama moodi lihsatele soojenduse ja venituse sooritama, kui külma lihastega rasket  2 m puunotti kärusse tõsta. Miks ma selle teema ümber siin arutlen, kuna 2 tundi füüsilist aktiivset tegevust metsas andis sama efekti, kui jõusaalis lihaste pumpamine raha eest treeningvahenditel. Eks on ka neid arvavajaid, kes arvavad, et kodus kus kasvanud on lapsepõlves palju saand metsatööd teha. Pean tunnistama, et praeguses maa elus, kus omame isiklikku metsa olen rohkem puude tegemisega kokku puutunud. Kuna vana-vanemate kodus toodi puud kusagilt Jõgevamaa metsadest palkidena koju, kus siis vanaisa need talvepuudeks kuuri panduna ära tükeldas.
Ok, see selleks, selg jäi terveks eilse  puude tõstmisega, aga õhtul mil tööl olin. Oli juhtumisi olnud pinsi päev hooldekodu asukatel ja teada värk meessoost esindajatel oli siis rahakoti sünnipäeva tähistamine salaja maha peetud. Ja üks hoolealustest kaotas kolmanda korrusel tasakaalu ja enam ühegi võlusõna alusel jalgu lihtsalt alla ei suutnud võtta. Ja kui sai öeldud, et tõstame isiku ratastooli, et purjune kodanik oma tuppa sõidutada. Eks siis tõstmise käigus, tõstsin oma selja ära  ja millest see tingitud. Lihased olid ettevalmistamatta, kuna isik keda sai tõstetud oli veel kaks korda pikem minu enda kasvust.
Ja samas kas ei tekita paha meelt, kui riigikogulased tõstavad istumise ja oma mugavuste eest palkasid, siis meie töö tegijatel, kes peavad tegema madala palgaga ja veel füüsiliselt rasket tööd. Ja elu kallidus, mis hetkel silma paistab. Uuest aastast kallinev elektrihind , paljude inimestega suhelnud, tunnevad paljud hirmu tuleviku ees. Ega minagi sellele eriti optimistliku pilguga eriti vaadata taha.

Olen täitsa sillas, Lipton üllatas täna mind täiega. Lihtsalt võrratu kaaslane. Eks vaikselt tunnistan, siiani ei ole veel üle saanud Teele müügist. Teele mõistis mind paljuski ja uut hobust koolitada on ikka parasjagu tükk tööd, et selleni jõuda nagu oli Teele ei tea kas suudan. Teele mõistis mu enesetundes igat pisimat muutust.
Lipsuga liikusin sellisel maastikul (raiesmikel, siis lagedatel heinamaadel) kui aeg hakkas ületama tunni künnist, siis hakkas ilmutama rahutuse märke. Et mitte looma traumeerida, otsustasin siis koju tagasi naasta. Kodule lähemale, muutus ta jälle rahulikuks. Viisin aeda, võtsin enne sadula maha, siis valjad ning lõpuks nokitsesin päitsedki lahti. Tegin kõike hästi aeglaselt, et jätta hobusele muljet, et aega on ja kõik mis temaga toimub on ainult positiivne. Päitsed peast saanud, ei tormanud ta koheselt minema, nagu ta seda varemalt oli teinud. Vaid ootas veel tänu kallistust. Enne kui ma varustust maha võtsin andsin talle preemiat. 
Lihtsalt säran täna sisemiselt.