22. oktoober 2012

Uudised

Mõni päev tagasi ohkasin südamest ja olesklesin mõtteis, et kus võib asuda meie kodust ostetud hobune Teele. 
Täna olles fb loginud leidsin siis kirja, kus siis tutvustas ennats Teele uus omanik, kes tahtis teada Teele kohta peensusteni. Tegelikult müüsin enda hobuse, teadmisega, et temast on kasu ja mis ma kuulsin, et suures ratsakoolis muutus ta mitte selliseks nagu ta meil oli. Ei olevat sobinud enam puuetega inimestele. Ma üldse ei imesta, et miks loobuti kiiresti. Ratsakoolides on elu kiire ja kellel seal aega pühenduda peensusteni hobustele ja tema iseloomule. 
Selle müümise järel sain ma tunda piisavalt etteheiteid, et miks müüsin hea hobuse nii mõnegi inimese sadulasse ning hobusekindluse andnud looma. Minu seisukoht oli selline, et kasvatasin mina, mitte keegi teine. Kes tasub mu kulutused hobustele? Kuskilt pean hakkama ka tagasi saama. Kui ma müün hobuse, siis sellise mõttega, et hobune leiab hea pere või uue võimaluse kuskil edasi minna. See kui ma pidevalt panen rahasid hobuste alla ja pean neid surmani, müümata kuhugi edasi. Mida see annab ja kust saab tulla tulemus? Hea on lugeda müüdud hobuste etteastetest ning saavutustest. Tuleb lasta lahti ja edasi minna, kuna mul on kari, keda kasvatan ja loodan edasi minna ehk siis suund ikka paremuse suunas (orienteeritud tulemustele). Ma olen sellise meelsusega, enne ei räägi, kui olen mõne asja jälle korda saatnud. 
Kutsikas Sipsik läks oma uude koju, ühtepidi hea meel teadmisest, kuhu ta läheb saab olema hea. Ükskõik millise loomaga pole mul tegu, alati oleks nagu õnneliku lõpuga lugu. Pisar tuleb silma, olen kasvatanud looma südamega, aga mitte rutiinist ja vastu tahtmist. Vaid sellise meelsusega, et loom oleks ka silmarõõmuks ja hingele.
Tänane päev on eriline.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

1.04.2024 karjalaskew päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. ...