"Rändlinnud"

Sajab ja algas lastel kooli aasta. Enne, kui oma ridu kirjutama hakkan, teen enne väikse linkimise, et uurida, milliseid IP aadresse võin leida. Hetkel on veel üks IP aadress selline, mis paneb mõtlema, et milleks on vaja sellise (mitte eriti meeldiva elukutse omajad) elukutsel töötajad minu blogi  lugemas. Mis on nende jaoks siin põnevat. Mainin, mind ennast häirib ja olen see läbi kontrolliv. 
Miks selle tänase teema rändlinnud... tundub, et hobustel ka on arusaamisse jõudnud, et september ja rännukuu alanud. Aias ei püsi, nii et täna siis mõned ehk siis pooled hobustest, keda oletasime aedade lõhkujateks (vool sees). Rändlus teenistusse asunud. Olin nata kuri, kui aedu ülevaatasin ning vajalikke lindimaterjale omavahel ühendades, et aed jälle korralikud mõõdud saaks. Lähimal ajal tuleb korraldada ka talvise aia tegu. Ei ole liigset ruumi vaja, muidu on nii, et pimedad ööd aitavad kaasa hobuste rännuhimu tekkele. Ja kes suudab joosta mitme jalaga kabjalistega võidu. Kui järgmine aasta ootab beebibuum, siis pean rajama aiad topeltkõrguseks. Kuna teada, tuntud tõde varsad on eriti esimestel elupäevadel agarad aedadesse jooksma. Igaühte eraldi koolitama koheselt aeda austama.
Eelmine nädal indles Teeba, Lipton oli koos indleva märaga karjas ja ei teinud teisest üldse välja. Terve suvi olen tähele pannud, et Lipton pelgab ja hoiab eemale Teebast, kelle vastu pole mitte üks põrm ,,hobusemehe" tundeid. Hea meel, et Lipsul üli agarus ja selle võrra on teda märadega koos hoida lihtsam. Nii kui ma märkan, et Liptonil mingid stressi märgid saab karjast eraldatud mõneks ajaks. Ja kui tagasi karja panen on kõik jälle ok ehk siis psühholoogiliselt paigas. 
Meenub ponitäku Mooramamees Mooritsaga see lugu, kuidas ta murdis ühe mära maha. Ei arvanud, et selline murdmine ja natuke vihaselt lähenemine märale tähendas tookord täku stressi. Sellega täkk väljendas väsimust, mitte hakkama saamist ning mära pidevat ette jäämist (eriti inna ajal...) ja seetõttu ka siis mära oma mitte ettevaatlikusega elu kaotaski. Ühtepidi tundub see julm loomade maailmas, aga sellega peab arvestama. Eks ma olen elu enesest praktikast õppinud. Kõike ei saa ka kohe selgeks, mõned teadmised tulevad läbi elu enda. 

1. september. tarkusepäev

Viimasel nädalal on ilmataat väga helde ilmadega olnud. Ja meie talus on teistkordselt hauduma läinud pääsukese pered. 
Ükspäev tahtsin jänkudele heina tooma minna. Olles redelil mõned sammud tõusmist teinud, kui ehmatasin noored pääsukesed lendu. Ehmusin isegi, kuna pimedas lendama asunud pääsukesed ei näe ja kukuvad maha. Pidin kähku oma taskulambi neile suunama. Hea, et see on koos mobiiliga on seda kohe võimalik kasutada. Suunasin valgus vihu esimesele pennile ja kohe laskusid lendu tõusunud pääsunoored. Kuid soov heinavõtmiseks kadus, muutsin oma mõtted ringi ning läksin aiamaale ja korjasin siis läbi hämarduva öö jänksidele rohtu. 
Lähimal ajal on plaan linna üks jänku viia, kuna oleksin leidnud teisele juba see nädal kodu, kuid ma ise olles töölt naasnud pidasin ma ööune arvelt päevasel ajal oma uneplaani täis tukkuma ehk siis voodi valvet pidama (vanaisa rääkis nii, kui tal keset päeva oli vajadus ennast välja puhata). 
Püüame panna täna mõned hobused veel vabu hüppeid tegema. Uurisin hobuste kapjade tervislikke seisundit, et plaani võtta, kas peab hakkama korraldama individuaalset söötmist ehk lisada vastavalt vajadusele ning loomusele puuduolevaid mineraale või siis vitamiine. Õnneks kahe hobuse kabjad tunduvad olema sellised, et vajaksid täiendsöödana biotiini. Muidu nahal pole küll viga ei mingeid kriime ei kuplaid, mis viitaksid, et allergia nähteks oleks. 
Uus karjamaa sisaldab ikka loodusliku rohumaa koostisse kuuluvaid rohuelemente. Enamusse kuulub valge-ja aasristik ja ohakas (sööti jäänud viljapõld, mille korra juba hobused enne 1.maid puhtaks nosisid).

Paar päeva sai tehtud uut koplit, et panna hobused kaheks kuuks talvist pekki koguma. 

Teistpidi asjale lähenedes, aga 3-d kino avasime. Kõik sellised tubased tegevused kopli servas pingil ja lõikudes tehtud saavad, vahelduva eduga pilku visates ka koplisse, et kus hobused ja millega tegeletakse. Täna puhastasin kalu ja aeg-ajalt loivasid ka kabjalised vaatama, et millega oma aega viidad. Vahe peal andsin kalast lõhnava käe nuusutada mõnele, kui aeti mokad nii kiftilt laiali (naerdi).
Eile oli vaja mul neli hobust saduldada, kuid lasipuu jääb ka nüüd karjamaa sisse (ristiku pärast ja trimmeri pärast - hetkel remondis ja kätte saan alles järgmine nädal). Hobused, kes pidid sadula alla minema olid mul kinnitatud lasila külge, kuid sinna loivasid kõik noored ja vanemad suksid ja mis nad tegid. Sättisid ka endid siis teiste hobuste vahele. Nii, et kui läks nende harjamiseks, pidi neid ka siis harjama. Ühtepidi oli see naljakas. Isegi Randa sättis ennast lasipuu otsa ja ootas tegelust. Randa tita üritas igat asja ikka oma mokkadega  proovida, kuid teades varssadele iseloomulikke proovimis meetodeid, sai ikka meelde tuletatud, et ei tohi. Nahk ei kannata ilastamist. Kui oma metsaringilt tagasi saanud, siis Pauliine galopeeris rõõmus ning hõiskas nii, et vaikse ilma puhul helises tema rõõmulaulust terve küla.  
Elusad murutratktorid. Viimase ööga nad on õigustanud täiesti oma oskuseid muruhoolduses. Maitse eelised on muidugi vastu sügist ikka rohelise ädalale eelistatud. 

Olen viimastel päevadel rattamatka lummuses. Mulle meeldib matkata, seda enam rattaga ja hobusega. Vahel võin ajaviiteks ka jala, kus ei saa kasutada mingeid vahendeid. Kogeda uudsust ning seikluslikkust (ootamatud juhtumid või juhuslikud inimesed, kes jagavad sama seisukohta). Kõige rohkem olen ma sillas sellest 370 RMK loodud läbi eesti matkateest. Kui ma käisin Põlliku külas siis uurisin-puurisin, et kus sealt jookseb see matkatee, kuid mitte midagi märkimisväärset infot, mis oleks andnud mulle teada, kust see jookseb. 
Sain kaardi, mis annab mulle teada, kuidas kulges siis eesotsas Aigar Kallase (õnneks jätkab RMK juhina) ja Tõnu Jürgensoni osalusel sellel matkateel. http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/16435
Oman ingliskeelset vääriselupaikade (VEP) kaarti, mis kajastab piisava täpsusega kruusa- ja metsateid ning vähe olulisi teid, mida paljudele kaartidele ei märgita. Ja teekonnal läbitud piirkonnas olen saanud uurida ka vääriselupaiku ning enesele selgeks teha, mis jaoks on sellel nimetus VEP. Olen pühendunud või pühendumas ennast looduskaitsele ja pärandkultuurile ehk siis saada parimaks loodusgiidiks. Areneda kogu aeg edasi, et mitte seisma jääda, pean olema kogu aeg liikumises. 
Vahel elu teeb keerdkäike, tuleb kõigeks valmis olla. Kui jagada kellegagi oma hetke olukorda ja kui leidub ka õige nõuandja, siis on võimalus olla tugev ka kehvematek aegadel.  
Üks hea asi, mida ma alati omas mõttes tänan on mu praegune töökoht, kus võin alati jagada omi olukordi,probleeme ja muresid. 
Ei ole majanduslikult aastad ju vennad. Loota iga aasta, et inimesed tulevad ja käivad ei saa turismis alati kindel olla. 

Miks ma pean blogi?
Mõtteid  iga päeva elust, kuid kõige rohkem loodusele, loomadele ennast pühendades. Võib-olla saavad ka teised, kes loevad vahel midagi huvitavat teada. Jagada avalikult läbi oma positiivsete sõnumite. Samas läbi kirjutamise kinnistuvad kogemused ning sööbivad mällu. Tihti meenuvad mõnda matka juhtides jälle vahva seik, siis on see nagu rusikas silmaauku kohe tagataskust võtta ja rahvale rääkida. 
Loodus on vahva, käisin hommikul metsas Sassuga seenel. Pipi täidab emme kohustusi. Kuna viimane ind oli tal hullumeelne, siis mõtlesin, et olgu ühe kutsika jätan. Las maitseb siis ka lõpuks emarõõme, eks näe missuguseks koeraks siis kutsikast saab.  Kõige kummalisem oli asja juures see, et selles pesakonnas mitte ühtegi isast ei olnud. Lootsin, et mõni on isane, et siis oleks hiljem hea ära anda. Pipi on nii leilis, tõin kutsika koos temaga tuppa. Isegi oma asemele ei läinud enne tagasi, kui olin ta kutsika asemele tõstnud. Õudne 9 emast kutsikat... eks kutsusin loomaarsti, kelle süstimise käe läbi siis igaviku unne sai saadetud. Ei ole mõtet toota, niigi lehekuulutused kutsikate pakkumisi täis ja lõpp tulemus on ikka selline, et pannakse liigsööjad siiski magama, kuna uusi kodusid on raske krants kutsikatele leida. Ükskõik millise hinnaga see pakkumine poleks, ikka kutsikale uut kodu ei leia. Pipi on igal juhul õnnelik emme. Las tal kah olla seda rõõmu, kasvõi ühe piiksuva roosanina näol. Kutsika värvus on liivakarva ja näis mis värv temast saab. Igal juhul on mu soovitus, et seda kutsikat mitte emaseks ei jäetaks vaid lastaks ära steriliseerida. Enesele ma ei taha jätta, mõte tikusb võtta tõukoer ja Pipi ka ära steriliseerida, siis on minul rahulikum ja naabriisasel koeral ka rahulikum. Oletan seekord oli põhjus selles, et Pipi oma hormoonide möllamise ajal lihtsalt oma kaeblikke ja kurvameelseid ning igatsust vastasoost koera järgi oli nii tugev, et naabrikoer lammutas hammastega oma hoovi ümbritseva aia ära. Ühe korra ka ketiga üle aia hüpates poomiseni ennast tirides. Olles teda päästma läinud, näitas ta hambaid ja oli väga sõjakas minu vastu. Ütlesin olgu... olgu, mis teha, kui sa mu abist keeldud. 
Heinamaal olles kuulatasin ikka, ahah, koer haugub, siis tähendab et elab. Helistasin omanikele, et koer ei lase ligi. Kuid õhtuks oli ta enese ketist vabastanud ja oli vabalt hoovis. Kuid millal ta meil käis ja kutsikad meisterdas ei tea. See selleks, seda oli märgata, et koera kõhu paisumisest, et asi on toimunud. Eks pärast seda inna aega, naabritega suheldud sai. Õnneks said nad ise ka aru, et sellise isase hoidmine isasena ei ole mõistlik tegu. Plaanivad ilmade jahenemise ajal tal siis ka hormoonide möllu peatamiseks see viimane otsus korda saata. Et enam emastele tittesid ei teeks. Saan minagi siis vast rahulikuma meelega tõukoera kasvatust edendada. Mulle endale meeldivad Inglise springerid ja tahangi nende kasvatamisele üle minna. Pipi meeldib selle poolest, et temas on kõike, on abiks hobuste koolitamise, aitab karja ajada (allub käeviibetele) kerge kuuletuja. Vahel metsas vaja sõnatuid käsklusi jagada, siis peab koer olema kohe vaateväljas ja tegema nii nagu ma käega näitasin.
Vahva.

Naljakas, tundub, et mina elan küll kuskil teises maailmas. Ma ei teadnudki, et Vello Kudrjavtsev on saanud põgenema.
Varemalt hoidis kõige uue infoga kursis alati vanaema. Kes siis jälle helistas ja teavitas, mis uut lehest lugenud. 

Loen harva lehti, nii et mõni uudis laekub väikeste hilinemistega.

http://www.ohtuleht.ee/477828

Vaatan ise ühte Eesti enda kodukootud kriminulli põhjal miskit ,,Kättemaksukontorit" ja just kevadel oli see stseen, kus tegemist oli jalavõru lõhkumisega ning kriminaalseks  tituleeritud isik oma kättemaksu teoks tegema asus. Olgugi, et tegevus oli filmiks näideldud, siis ikka miskit on kellegile selliste situatsioonide läbi mängimine mingil määral ivaks. 

Kummaline, et ise mõtlesin sellele, et ega järsku millegi sellega Velts hakkama ei võiks saada. Nojah ja nüüd kus netist otsima tema kohta infi hakkasin. Selgub see tõsi asi, et on uuesti põgenema saanud.

Miks ma seda isikut otsisin, et üks päev tuli lihtsalt ühe hobusekasvatajaga jutuks ja vestluse sees ta korra isegi midagi sellist mainis. Ei tahtnud rumalasse olukorda jääda ning üle küsida. Ma isegi mõtlesin, et kummaline, et kas ta siis Eestisse ei jõudnud.... või sain ma kevadel millestki valesti aru.  Mis teha, kui harva loen ajalehti ja ma polepidev surfaja foorumites. Kuid tundub,asjadega kurssi end viies, peab ikka pidevalt ennast täiendama meedia välja annetega. Tegelikult pole see minu teema, kuid hoian ennast sellise teemaga ennast kursis. 

Lihtsalt hoida silmad avatud, tundmaks ära inimesi, et mu enda lapsed ei satuks ohtu. 

Miks ma selle teema juurde tulin, kuna mu blogi külastab viimasel ajal kuskil porno saidilt, aga mul on olemas inf, kus maalt ja kui mitmeid kordi ning artikleid, mida on vaadatud. 

Ühtepidi on blogi köögipoolel see hea asi,et on võimalik kontrollida külastajate taustu.