Miks ma pean blogi?
Mõtteid  iga päeva elust, kuid kõige rohkem loodusele, loomadele ennast pühendades. Võib-olla saavad ka teised, kes loevad vahel midagi huvitavat teada. Jagada avalikult läbi oma positiivsete sõnumite. Samas läbi kirjutamise kinnistuvad kogemused ning sööbivad mällu. Tihti meenuvad mõnda matka juhtides jälle vahva seik, siis on see nagu rusikas silmaauku kohe tagataskust võtta ja rahvale rääkida. 
Loodus on vahva, käisin hommikul metsas Sassuga seenel. Pipi täidab emme kohustusi. Kuna viimane ind oli tal hullumeelne, siis mõtlesin, et olgu ühe kutsika jätan. Las maitseb siis ka lõpuks emarõõme, eks näe missuguseks koeraks siis kutsikast saab.  Kõige kummalisem oli asja juures see, et selles pesakonnas mitte ühtegi isast ei olnud. Lootsin, et mõni on isane, et siis oleks hiljem hea ära anda. Pipi on nii leilis, tõin kutsika koos temaga tuppa. Isegi oma asemele ei läinud enne tagasi, kui olin ta kutsika asemele tõstnud. Õudne 9 emast kutsikat... eks kutsusin loomaarsti, kelle süstimise käe läbi siis igaviku unne sai saadetud. Ei ole mõtet toota, niigi lehekuulutused kutsikate pakkumisi täis ja lõpp tulemus on ikka selline, et pannakse liigsööjad siiski magama, kuna uusi kodusid on raske krants kutsikatele leida. Ükskõik millise hinnaga see pakkumine poleks, ikka kutsikale uut kodu ei leia. Pipi on igal juhul õnnelik emme. Las tal kah olla seda rõõmu, kasvõi ühe piiksuva roosanina näol. Kutsika värvus on liivakarva ja näis mis värv temast saab. Igal juhul on mu soovitus, et seda kutsikat mitte emaseks ei jäetaks vaid lastaks ära steriliseerida. Enesele ma ei taha jätta, mõte tikusb võtta tõukoer ja Pipi ka ära steriliseerida, siis on minul rahulikum ja naabriisasel koeral ka rahulikum. Oletan seekord oli põhjus selles, et Pipi oma hormoonide möllamise ajal lihtsalt oma kaeblikke ja kurvameelseid ning igatsust vastasoost koera järgi oli nii tugev, et naabrikoer lammutas hammastega oma hoovi ümbritseva aia ära. Ühe korra ka ketiga üle aia hüpates poomiseni ennast tirides. Olles teda päästma läinud, näitas ta hambaid ja oli väga sõjakas minu vastu. Ütlesin olgu... olgu, mis teha, kui sa mu abist keeldud. 
Heinamaal olles kuulatasin ikka, ahah, koer haugub, siis tähendab et elab. Helistasin omanikele, et koer ei lase ligi. Kuid õhtuks oli ta enese ketist vabastanud ja oli vabalt hoovis. Kuid millal ta meil käis ja kutsikad meisterdas ei tea. See selleks, seda oli märgata, et koera kõhu paisumisest, et asi on toimunud. Eks pärast seda inna aega, naabritega suheldud sai. Õnneks said nad ise ka aru, et sellise isase hoidmine isasena ei ole mõistlik tegu. Plaanivad ilmade jahenemise ajal tal siis ka hormoonide möllu peatamiseks see viimane otsus korda saata. Et enam emastele tittesid ei teeks. Saan minagi siis vast rahulikuma meelega tõukoera kasvatust edendada. Mulle endale meeldivad Inglise springerid ja tahangi nende kasvatamisele üle minna. Pipi meeldib selle poolest, et temas on kõike, on abiks hobuste koolitamise, aitab karja ajada (allub käeviibetele) kerge kuuletuja. Vahel metsas vaja sõnatuid käsklusi jagada, siis peab koer olema kohe vaateväljas ja tegema nii nagu ma käega näitasin.
Vahva.