Eile alustasin kapjade õlitamist. Miks on seda vaja, kevadised ilmad ja maastiku omapära kuivatab kabja pealispinda. Kui kanda üks kiht õli siis selle kestus sõltub ilmastiku ja pinnase iseloomust. 
Plaanin lähemal ajal osta karjamaa mineraalid, kus on sees biotiin. Biotiin hoiab kabjad korras. Selle puudusest on tingitud palju probleeme. Hetkel neid mul ei ole, aga Randa kabjad vajavad sellepärast palju tähelepanu.

• Travo® Minerals Energy - lisatoitaineid vajavatele hobustele, varude täitmiseks, kapjade raviks;

http://farmplant.ee/et/tooted/kampaaniad

http://www.hortes.ee/est/lemmikloomad/hobune

http://www.ratsavarustus24.ee/

Varbola ümbruses matkates.

Avastamisrõõm on suur.

Laadal käidud, katsetasin uute piltide laadimisega, kuid ebaõnnestumisega. Loodan homme uuesti selle teha. Hommikul laadale minnes võtsime suuna Lipalt Põlma tuuliku suunas. Ületanud Valgu tee kohalike keeles Villema risti siis meenus, et Lossi talu vastaspõldu ületades saab tee lühemaks lõigata. Kunagi kappasin seal kandis Ermiga, siis oma esimese hobusega kõiksuguseid nurgataguseid uuritud. Ja täna kulus see marjaks ära. Teekond lühemaks võetud ja ajas ei jäänud rohkem hiljaks kui 10 min kokkulepitud ajast. Lastel vedas, said teenida. Anete oleks pidanud minema koorilaulu harjutama, aga ta eelistas pigem raha teenida. Ilm oli ka super ilus. Soojust jagus piisavalt. 
Tagasi teel koju oli meie teekonn seiklusrohke. Kõige pealt palk, mille pärast pidime tõstma vankri teisele poole. Õnnestus ja veel suur rõõm valdas meid kõiki, kui oluline oli sel hetkel iga ühe panus vankri üle saamisel. Herta on kärsitu, muidu tema kärsituse juures oleks miskit järgi andnud.
See selleks, olles metsvahelt Keo külasse perekond Vainide talu lähedusse saanud (ka üks hobusekasvataja) haakus meie seltskonnaga väikse mõõtmeline Jack Russelli terjer ja kusjuures, kui palju me teda tagasi ei hurjutanud otsustas ta meile kolmandaks koeraks tulla. Lõpuks Anete otsustas, koerakese kinni püüda ja omanikele tagastada. Kardan seda, et meie dominantsed isendid ei kannataks uut kolmandat koera välja. Sassu hoiab mind tohutult. 
Sassul seisab ees uus kogemus ,, kanaema ja tema tibud" enne ei lase kanaema tibudega hoovi peale, kui ma ise olen silmapiiril, et saaksin kanaemale olla toeks laste kaitseks ja koerale selgeks teha, kuidas ta peab uutesse sulelistesse suhtuma. Kui ta saab korra kanaema käest nahutada ja saab aru, et kõigil on siin maamunal õigus elada.

Nii mõnus on koorem, koorma järel märgatavat muutust lauda sisemusest suurema ruumi saamiseks näha. Täna siis üks koorem jälle kärusse visatud, ootan kui käru tühjendatud, viskan uue käru täis. 
Majapidamisse on tekkinud selline koostöö, et sõnniku laudast välja viskamine on jäänud minu õlgadele ja meespool siis põllule laotab.
Kaks kotti värsket laudasõnnikut siis Tallinna suunas teele saatma, vennas on sinna minemas, siis õhtuks toimetan Rapla.
Hommikul Randat, varsaga õue lastes, sain täna tema olemuse tõeliselt teada. Ta tunneb ennast turvaliselt varsaga eraldi olles. Meeldib nuusutada teisel pool aeda olevaid hobuseid. Õnneks Herta on selline tubli mära, kes hoolib palju teistest hobustest. Tõin eile õhtul talle seltsiliseks Liptoni. Tahtsin küll Katariina, aga ei saanud, pidin leppima täkuga, kes ise vabatahtlikult pakkus ennast selleks. Tundub, et hommikul järgmist pilti vaadates, tunneb ennast Liptongi suurepäraselt.
Mõtted liiguvad edasi liikumiseks. Arutlen endamisi iga päev, et mida ma soovin oma igapäeva töös näha ja millises suunas liikuda? 
Ja üks päev ma astun ka vastavaid samme. Enne ei saa uut ette võtta kui vanad pooleli olevad asjad on lõpetatud. On teemad, millest ei saa kuidagi mööda minna ja on asjad mis vajavad igapäevaselt alati teha. 
Leidsin hea koolituse
http://www.myygiproff.ee/closing/?utm_source=CV%2BKeskus&utm_medium=banner%2B300x250&utm_campaign=Closing-29-m

Täna oli selline hommik kus ei olnud öökülma. Kahetsen, et see aasta ei ole jõudnud vedada põõsastele ja puudele värsket sõnnikut ( hoiab ära õitsele puhkenud pungade külma näpistuse). Olen siiani tegelenud sõnnikuveoga küla peale. Eilsega sai siis viimased sooviavaldused täidetud. Edasi veavad need kes seda tahavad juba ise. Helistajaid on olnud, ühe inimese puhul võtan alati hoiaku, et ta annab vahel mulle teada, et ta oleks huvitatud ja siis ühel hetkel enam ei helista ja sellega kaobki ta unustusse. Inimesi on igasuguseid, pean mõtlema, kuidas ma saan oma maili majanduse ehk siis e-kirjad korralikult kohale jõudma. Millegi pärast kodus kirjutatud kirjad ei jõua kuhugile ja siis kui ma järelpärimise teen, selgub, et polegi kohale jõudnud. Hetkel on ainukeseks sidepidamise vahendina mobiil siiski kindlam. 
Eile tuli üks huvitav pakkumine, lastega arutasime selle teoks tegemise kriteeriume läbi. Täna annan sellele ettevõttele teada, mis ma otsustasin. Huvitava ettevõttega on tegemist.

19. mai on laat Purkus. On ka meid kutsutud oma hopadega. Saab tehtud.. 
              Rahvas laadale Purkusse