Laadal käidud, katsetasin uute piltide laadimisega, kuid ebaõnnestumisega. Loodan homme uuesti selle teha. Hommikul laadale minnes võtsime suuna Lipalt Põlma tuuliku suunas. Ületanud Valgu tee kohalike keeles Villema risti siis meenus, et Lossi talu vastaspõldu ületades saab tee lühemaks lõigata. Kunagi kappasin seal kandis Ermiga, siis oma esimese hobusega kõiksuguseid nurgataguseid uuritud. Ja täna kulus see marjaks ära. Teekond lühemaks võetud ja ajas ei jäänud rohkem hiljaks kui 10 min kokkulepitud ajast. Lastel vedas, said teenida. Anete oleks pidanud minema koorilaulu harjutama, aga ta eelistas pigem raha teenida. Ilm oli ka super ilus. Soojust jagus piisavalt. 
Tagasi teel koju oli meie teekonn seiklusrohke. Kõige pealt palk, mille pärast pidime tõstma vankri teisele poole. Õnnestus ja veel suur rõõm valdas meid kõiki, kui oluline oli sel hetkel iga ühe panus vankri üle saamisel. Herta on kärsitu, muidu tema kärsituse juures oleks miskit järgi andnud.
See selleks, olles metsvahelt Keo külasse perekond Vainide talu lähedusse saanud (ka üks hobusekasvataja) haakus meie seltskonnaga väikse mõõtmeline Jack Russelli terjer ja kusjuures, kui palju me teda tagasi ei hurjutanud otsustas ta meile kolmandaks koeraks tulla. Lõpuks Anete otsustas, koerakese kinni püüda ja omanikele tagastada. Kardan seda, et meie dominantsed isendid ei kannataks uut kolmandat koera välja. Sassu hoiab mind tohutult. 
Sassul seisab ees uus kogemus ,, kanaema ja tema tibud" enne ei lase kanaema tibudega hoovi peale, kui ma ise olen silmapiiril, et saaksin kanaemale olla toeks laste kaitseks ja koerale selgeks teha, kuidas ta peab uutesse sulelistesse suhtuma. Kui ta saab korra kanaema käest nahutada ja saab aru, et kõigil on siin maamunal õigus elada.