23. oktoober 2010

Koolivaheaeg, hullud ilmad ja kuidas korraldada omi tegemisi.
Praegu tahaks maneezi, sajuste ilmadega on muutnud hobuste varjualuse sissepääs jälle mudaseks. Mulle sügisest ei meeldi pori. Pigem eelistaks karget talvisele ilmale sobivat kargust.
Hommikul koju jõudes esimene tegu oli hobustele heina ja silo vedu. Üks päev vean rohkem, sest kodus hakkab kuhjahein otsa saama (see oligi esmaseks kasutuseks mõeldud).
Täna õhtuks sai siis kõik suksud sisse pandud, et neil oleks kuiv ja soe olemine.
Mõtlen, et lastel koolivaheaeg, siis mu plaanid on kõik mokas.Kui sellised ilmad jätkuvad, siis jääb meil Paluküla ratsamatk ära. Pühendume kodu lähedale maastikule ja platsile.

22. oktoober 2010

21. oktoober 2010

Katsetan esmakordselt uut sissekannet uue arvutiga, vanaga jõudsin ühele poole, eks ta mõneks asjake veel aitab, aga oma lõputöö teen uuemaga.
Hobustel on iga päev piisav koormus, oi kuis tahaks veel võistelda. Plaan on lähimal ajal kontakti võtta maakonna RMK metsakasvatajaga, mul väike mõte liigub peas.Järgmisel nädalal vajadus metsas hüpata hobustega. Plaan krossi takistusi ehitada. Kujutan ette vaikselt metsas hüppamas ja kimamas.

16. oktoober 2010


Üks asi millest ma see suvi puudust tundsin oli hobuveo treilerist. Oleks tahtnud käia mitmetele võistlustel. On hobuseid ja ratsanikke,kes võistlevad. Kurb sellega, aga ma loodan, et kui mu üks plaan õnnestub siis tulevaks aastkas tahaks küll ühe kahe kohalise treileri hankida. Juba nii palju oleks sõitmist hobustega kuhugile; ülevaatused, võistlused või siis lihtsalt mingile huvitavale üritusele osalema.

14. oktoober 2010

Eile oli suht kiire ja huvitav päev, et oma päeva märkmeid täna jagan, lihtsalt ilm on sundinud tubaseks. Toas ka ühte teist teha. Nii paljukest käisin õues, et hobustele heina ette anda, õues seisev lahtise heina kuhi vaja esimeseks ära sööta(kaetud kilega).
Eile käidi Eeva- Lottat joonistamas ja kiibistamas. ESHK juhatusest Raigo Kollom noorikutest saatjatega (tegu oli Niitvälja loomaarstiga, teise ameti staatus teadmata).
Raigo Kollom on tuntud ratsasportlane, oli üks parimatest ENSV-liidu ajal. Üks minu iidolitest ja eeskujudest.
Olin üllatunud, kuidas ta karjamaale tuli ja oma saatjaid julgustas (need jäid pigem aia taha ootama, kui ma varsa emaga varjualusesse jalutasin). Raigo K. tegi tutvust Mooritsaga ja Pässuga (kes oli tol päeval väga uudishimulik). Raigot pani imestama, et mu kari ei hoia kokku. Ma ei osanud midagi sobivat kosta, kui seda, et osad kaitsevad silorulli, selle pärast nad siis ka kaasa ei tulnud.
Varjualuses tegutsemas, kui Raigo lasi ukse taha uudistama tulnud hobused järgemööda sisse. Kõige rohkem pani hämmelduma Raigo liigutus ja mõistmine, ta taha sisse tulla ja selleks tulijaks oli Mooramaa mees Moorits ( minu juures on ta karjas vabalt), käitub hästi on dzentelmen, kujutelmas olen talle isegi kaabu pähe ja lipsu kaela juba mõelnud.
Olen siiani lummatud Raigo Kollomi käitumisest(tal on vanust ja näeb väga hea välja).
Tänane ilm kõle ja vilu, hoian täna hobuseid sees, vean sööda ette. Vahe peal käin vaatamas, kuidas neil seal ka on. Ega nad väga tülitse.

9. oktoober 2010

Hobuste uudishimu.
See lahe, üks kõik millega ma õues ei tegeleks on mu kari kohe aia ääres ja piilumas...oo lahe... uudishimulikult kaelad pikalt üle karjuse nööri minu suunas oma pilkudega kaemas. ...huvitav millega perenaine täna tegeleb, loen hobuste tähelepanelikust vaatest välja. Seiskan müriseva sae ja astun aia äärde, et mõnele suksile kalli või musi teha. Igat hobust kohtlen erinevalt. Kellele jagan mõne kifti sõnumi, mille mõistmiseks kohe suks siis ka pääd noogutab nõusolekuks. Lahe, alati kaifin nende pilke. Ja siis nagu magnetina jalutan nende keskele. Vahel tekitavad domineerivad hobused minu ümber ringkaitse, et saaks ainult seda tähelepanu.
Täna käisin karjamaal, et panna oksarisu põlema. Hobused kohe minu ümber. Täna otsisid erilist lähedust Herta ja Pauliine, ega Eeva - Lotagi(vanust 4 kuud vana) minust mööda muidu suutnud minna. Eeva - Lotal harjutasin jala tõstmist ning taandamist ja kõige lõpus tänasin teda hea koostöö eest kallamisega. Ta ei lahkunud kohe vaid ootas veel miskit. Ma juba ruttasin järjekorras Paula juurde, kellega tegelesin peaaegu sama süsteemis (on 3 aastane) jalgu tõstsin ja tagurdamist.
Karjamaalt lahkudes tuli Herta väravasse ja vaatas pikalt järele. Olen aru saanud, Herta kardab väga üksi jääda. Meile saabudes oli minu imestus suur, et kõige suuremad tüli norijad võtsid Herta omaks. Herta ise kaifis väga ponide seltskonda, nüüd on ta leidnud sporthobuse mära sõbrannaks. Hetkel karjas täkk nimega Moorama mees Moorits.

Tänavu aasta oleme osaleda jõudnud kahel ratsaorienteerumise võistlusel. Mõnus ja äge...mis sellest, et vanus tiksub mul peale...varsti saan...