Tähelepanu paelus "Võsavillemi" avalik "restoran".Mitme päevased jäänused lebamas lumel ja sellega seoses jäljed mis reedavad eeltoimingu. Igal ühel kellel kõht tühi, võimalus hamba kohane amps võtta kehakinnituseks.

Tõrasoo raba kooslus, kui on suvi siis hobustel pääse üldse ligi. Veetsin oma laupäevase hommiku poolse aja, tutvudes Tõrasoo nõmme ja rabaga (Kose raba).

Huvitavaks on see, varjatud eluviis raba ja metsa servas näitab elutegevusi metsloomade hulgas. ´Rada lookles paraleelselt rabaservaga.

No nii,täna sai pikem tiir suuskadel ette võetud. Ooo ... oli vast uudishimu ning põnevus avastada juba ammu käidud radadel liikudes seekord suuskadel.

8.Märts naistepäev

oli alles päev.

Hobused jälle kappasid ära. Mis sellest, kus Pauliine kaevu sügavust mõõtmas käis juba täna oma sõbrannadega metsas lumesügavust mõõtis.

Kaotades ära kodutee ja kopli. Neid leida pidin ma poole tegemise pealt neid otsima hakkama. Õnn oli minu kasuks ja hobuste rumalus viis neid metsa lumme. Et neid leida pidin kodust võtma sadula all käivad hobused. Seda tehtud kaasasin veel otsima oma sõbranna ja tütre. Hobused leitud siis seisis meil katsumus läbida üks 100 m paksu lund lagendikul ning maha langenud puude risu. Kuidas asi lõppes , see jääb mõistada... Mõnusat kõigile

Kõik võib olla kena, kuid pidevalt elada kenaduse sees viib lõpliku tüdimuseni. Mõtlen hetke talve, mis on kestnud pikalt ühtlase temperatuuriga ja pidevalt lumetuisu või siis sajuga.

Kuid hea seegi, et hetke temp. , lubab juba rohkem õues tegutseda, kuid ootan ikka lume vähenemist.

Ees seisab 12 hobuse - poni kapjade iga kevadine värkimine.

Meeldib rohkem ojavulin = kuigi armastan talve ka, kuid mitte sellist, kus üks katsumus järgneb teisele. On alles aasta olnud. Ei taha kohe mõeldagi. Tahaks midagi rõõmustavamat ja südant soojnedavat ja meeli ülendavat elukorraldust.

Hetkel ei jää muud soovida kui ikka kangekaelselt kevadet edasi oodata.

Lõpuks ometi sula. Loodan, et lumekogus väheneb. Kuna karjaaeda parandada suht raske, sumada vööst saadik lumes. Siis imestan teine päev, et miks lihased valusad.
Täna vedasin ainult ühe rulli silo, rohkem lihtsalt ei saanud. Sula lumi oli traktorile takistuseks.
Iga päev tegelen individuaalselt Mooritsaga, Tassaga (hoian mõnda aega eemal karjast,öösel on koos teistega, õpetas teistele aiia lõhkumist).Pauliine käis ka korra väljas, kuid otsis juba varjulist kohta. Eks pärast kõrgelennulist kaevu kukkumist, hoian rohkem silma peal. Väike mure, et järsku külmetas või midagi annab veel tunda (hetkel laudja pealt hell). Muidu kõik on korras, see on hea. Hetkel ei taha ma kaotada ühtegi hobust.

Eile oli suht pingeline ning toimekas päev. Kõige rohkem tekitab vastumeelsust sügavasse lumme minek. Lume kogust arvestades, mõtlen lumeräätsadele. Kui oma keharaskusel lumme astuda, vajun pea vööst saadik sisse. Pidin tõstma jälle elektrikarjuse kõrgust. Vool kaob kuhugi, kuhu teadmatus. Püüdsin leida viga.
Mõned hobused (noored) on selle avastanud ja ei seisa enam aias. Kui jah üks välja ronib, hakkavad teised seda järele matkima. Kõige suuremad aia lõhkujad on eraldatud.
Hetkel unistan kolme liiki traktorist, ja lumeräätsadest. Kuna pidev kinni olemine on ära tüüdanud. Kuhugi minna ei saa. Eilne päev on meenutuste rohkem päev, mis jääb kauaks meelde.
Meie Pauliine oli kukkunud kaevu ja pidin seekord abi paluma päästeteenistusest. Õnne oli sellel loomal palju. Kukkuda kõrgelt ja piisavalt sügavasse kaevu ning lõhkuda oma keharaskuse all kaevu seinale rajatud pumba platvorm. Tulla välja sealt, et ainult mõnde kriimud ja marrastused. Mõistatus missugune, mis või kes hoidis selle looma kõige traagilisemat lõppu.
Eks Paula on enneminigi valmistanud mulle piisavalt probleeme. Muidu olemuselt on ta südamlik, kuid ulakused mis noorele hobusele omased on tekitanud piisavalt pahandusi. Esimene asi mis tal on, ongi aia lõhkumine, kui saab teada, et voolu ka ei ole. Kõik hea, mis hästi lõpeb. Usun, et nüüdsest ei kipu ta nii kergelt välja tulema.