Särav kuu, külmakraadid ja lastel koolis külmapühad...
Tänase päeva seisuga olen jälle sammukese eduga ees. Teelega iseseisev saaniring tehtud. Teelele ohtralt maiustusi jagatud ja kiidusõnu. Imetlesime lastega, kui julge Teele saani ees oli. Kui nina kodu suunas julges traavi minna, uudistama tulid siis karjamaal olevad hopsid. Mul on tohutult hea meel. Maiu kaotus andis siiani tunda. Loodan, et Teele kes Maiu tütar tuleb hea hops, kellega suvel teine kord vankrisõitu teha saaks.
Eks salamisi oma sisimas juba ammu unistanud, et saaksin oma lemmik hobuse saani või vankri ees jooksmas näha. Täna oli see päev. Eks pikalt sai harjutatud vanemate hobuste kõrval. Lastele ütlesin, et edasi enam ei lükkaks ja prooviks ära.
Lihtsalt super päev.

Hoburahvas oma eine juures. On lahe seltskond...

See on meie matkakeor Pipi. Ta on super saatja. Võiks minna juba olümpia mängudele...Hästi lahe pere ja metsakoer.

Jaanuari alul sadanud lumi mattis õue ukse alla jääva koera kuudi. Koerad seda talvel ei kasuta. See rohkem koerale suve kodu.Talvel rohkem majas.Samas on see nii lahe vaade...

Lumi, lumi, lumi...
Kõik kohad on seda täis, pole enam kohta, kust seda ei leia. Puude oksad on murdumise äärel, eks on mahalangenuid.
Metsloomad on leidnud tee hobuste söötmis kohta - õnneks. Vähemalt ninaesine ja võib kindluse mõttes rulli juures pikutada. Vähemalt tänase öö jäljed seda jutustavad. Eks koertel jäi see asi kahe silma vahele ja magamiskoht selline, et ei viitsitud öösel lihtsalt välja haukuma minna.
Jälgin alati huviga ja põnevusega metsarahva toimetusi. See on nii põnev. Isegi üks põder oli liikunud (meie kanti asustas hiljuti). Ilvesed on kadunud. Kuhu, ei ole trehvand jälgi.

Alustan järgmisest nädalast aktiivselt saani sõitudega. Loodan Teelest treenida uue hobuse, kes ees käima hakkab. Siiani on ta sellega edukalt hakkama saanud.

Imetlen ja kiidan hobust iga edukalt sooritatud sammu eest. On pärast mida meenutada, ühtlasi meenub alati kuidas ma õpetasin kunagi vanemat hobust, keda oli ainult ilu pärast kodus peetud.
Paljud tuttavad ütlesid, et ma ei saa sellest hobusest asja.

Kuid tunnistan, sain hakkama, saani ja vankri ees oli ta väga kärme liikuma. Kui puudus vajalik tehnika ja tellitud traktorist ei jõudnud alati kohale, siis mõned kergemad tööd, mida sai siis hobusega tehtud. Olin siis kodune inimene ja aega alati käes. Eks nads pinget kruvis just ettepanek, kuna ma ei teadnud õigeid võtteid ettepanekul, siis õppis vitsa abil iga kord aiste vahele astuma.

Eks iseloomus peitus veidi jonnakust ja vastuhakku, kuid hobuse vanemaks muutumisega muutus iseloom paljuski.

Mida ma jagan kõigile kui hobusega on olemas koostöö, saab ka kärme hobuse olmust oskuslikult ära kasutada. Tarkuse ja suhtumisega, vigu tuleb vältida, neid ette näha siis on ka õnnestumine.