Tänase päeva seisuga sai neljal hobusel kabjad värgitud ja noorte hobustega tegeletud.
Kapjade värkimine on piisavalt jõuline töö, aga õnneks sai kunagi tehnikumis seda ka õpitud. Meil oli muidu hea sepp, samas pidime aeg ajalt treeneriga kapju hobustel värkima.
Kõige esimene oli Kelli-Kellukas, tal on väga omapärane lapsepõlv olnud. Ta oma päris ema hülgas ta ära, aga samas leidis ta endale suure kasuema - loodus ei sallinud tühja kohta. Siis sai antud veel vana hobusepiimale lisaks veel kitsepiima. Kuid eks temaga oli ka murepäevi, oli ka neid kes ütlesid, et nemad küll niimoodi ei mängiks. Korra oli jalgadega probleemid siis sai veel kopsupõletiku. Täna vaatasin ja mõtlesin endamisi, et kui oleksin teisiti teinud, siis ei oleks ka sellist poni mul olnud. Ootab hetkel teist varssa.

Lugemiseks ja teadmiseks, mis olid vanade traditsioonide kohaselt, lugeda soovitan Maavallakoja kodukalt selle päeva tähistamiseks. Siin osa tekstist...
MARJAPUNAPÄEV
ehk punamaarja, maarjapäev, maarepäiv, maarepäe, muarjapäev, naistemaarjapäev, kapstamaarjapäev, kapistamaarjapäv, pastumaerebe ja paastumaarjapäev, on alati 25 urbekuud (25.03).
Marjapunapäev tähistab kevade algust. Päev on juba pikem kui öö. Ussidele ja mutukatele tuleb hing sisse, karu tuleb pesast välja, paiksed linnud ehitavad pesi ja hakkavad munele, saabuvad rändlinnud, havid pöörduvad järvedest jõgedesse kudema jne. Looduse elujõud ärkab, elu valmistub end jätkama ja taaslooma.
Siitpeale ei tohi ilma linnupetet võtmata enam hommikul õue minna. Nagu munapyhal, nii nyydki tehakse mitmesuguseid taigu, mis toovad eelolevateks kuudeks edenemist ja mõnukat olemist. Tuleks tõusta varakult enne päevatõusu ja pesta nägu, võtta linnupetet ja tuua väljast laaste või puuhalge. Seejärel minnakse kogu perega vaatama, kuidas päev tõuseb.
Nagu pyhad ikka, teeb marjapunapäevgi kõik elava pyhaks ja puutumatuks. Täna ei tohiks metsast puid raiuda ega puult oksa murda.
Suurel maal on marjapunapäev eeskätt naiste pyha. Naised ei tee tööd vaid käivad yksteisel kylas ja lähevad hulgakesi kõrtsigi. Juuakse marjapuna - punast viina, veini, õlut, toorest muna või syyakse jõhvikaid. Eks punane mahlgi ole punaks hea. Marjapuna joomine annab suveks tervist, jõudu ja head jumet. Siis "päike ei põleta mustaks" ja sääsed ei söö. Puna joonud tydrukud saavad kergemini mehele ja poisid meeldivad tydrukutele. Marjapuna joovad mehedki. Puna joomine kosutab elujõudu.

Käisime täna metsas lastega sihte koristamas. Lumi oli pehme ja seetõttu raske liikuda tehnikaga. Jäime kinni rööbastesse, eelmise aasta novembris tehti selles piirkonnas puid, siis oli sajune aeg. Samas järgi jäi metsategemisest suured sügavad roopad. Kuhu siis oma põkaga kinni jäime; külmunud, servad konarlikud ja sügav, pehme lumi muutis olukorra keeruliseks (Härma talukoha lähedal - A. Raadiku sünnikodu).
Kui ma maadlesin traktori päästmisega rööbastest, siis lapsed koristasid sihte. Üldse oli see päev ettevõtlik, nads kurvaks tegi see, et kõike ei saanud plaanipäraselt ellu viia. Oleks tahtnud ühe kolme tunnise matka korda saata. Lapsed pidid leppima platsitrenniga. Eks teinekord...

Ilves Lynx Lynx
Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged.
Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke.
Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni.
Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks.
Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida.

Lynx Lynx

Super, super, super...

Tänase päeva naelaks osutus meile kokkupõrge ilvesega Tojaka talu kena kiviaia läheduses Nõmmkülas. Õnneks lõppes kõikidele osapooltele see siiski kerge ehmatusega. Hobune ehmatas ilvese kiire hüppe pärast (jooksis hobuse nina eest).Anete kes Katiga mu taga galopis järgnes märkas ilvest siis kui see rahulolevalt jalutas mööda heinamaad metsa suunas. Liikusime oma lemmik matkarajal, lihtsalt kenat päikselist ilma nautides ja uurides, kuidas on olukord rajal. Kuid teatud teest osutub lihtsalt läbi pääsmatuks .Selle raja üks iseärasusi on, et sellest on kirjutanud Uku Masing oma raamatus "Mälestusi taimedest". Kelle 100 sünniaasta päeva tähistatakse augustis (11.08.2009.). Ühtlasi ka homme avaüritus U. Masingu sünniaasta tähistamiseks.
Pean võtma ühendust maaomanikega, kelle maad selle raja äärde jäävad.

Käisin poes, vanem laps haige ja midagi paremat toomas. Poekäik kulgeb mul läbi metsa kilomeetrite poolest on see tühine maa. Iga päev võib midagi huvitavat näha ja kogeda. Tänasest käigust nii palju, teepeal rohkete loomajälgedega koha märganud,asusin seda hoolikalt vaatlema,millega tegemist on olnud. Sündmuspaik ise nägi jube välja (verine), hoolika vaatlemise järel sain aru, et üks õnnetu jäneshing oma elu jätnud rebase hammaste vahel. Rebane ise lahkunud siis veretöö jälgedega pikalt mööda rada jäljed taga (muidugi verised need, veel värsked varahommikused). Tänu sellise jäljereale sain aru, kes siis oma tegemisi metsa vahel on toimetanud.

Kevad murrab täiega peale. Peab hakkama hobustel kapju värkima, siis vaktsineerima. Siseparasiitide tõrje on tehtud (jaanuari alguses). Sellel aastal uuendus vaktsineerimise osas: kui eelmistel aastatel vaktsineerisin hobuseid marutaudi, siis sellest aastast lisandub teetanuse vaktsineerimine lisaks. Meeldib teha loomadele ennetustööd, hiljem tagajärgi raske likvideerida. Söötmise osas jälgin individuaalselt hobuseid. Kahel hobusel kipub nahk kuivama, need vajavad talvel täiendavalt rasvarikkaid söötasid (päevalillekoogid).
Sellel aastal olen kasutanud söötmisel silo ja heina. Silo maitseb hobustele kõige rohkem, aga kõik käib reguleeritud söötmise korras.