Täna oli võrratu hetk, piisas mul Assot nimepidi hõigata, kui viimane suure kihutamisega väravasse jooksis. Tegelesin andsin ürdi müslit kaeraga. Samal ajal harjates nii keha katvat karvastikku. Lakka ja saba harjates pusadest lahti abiks kasutades laka saba palsamit. Kõige lõpus tõstsin jalgu, et neidki puhastada. Muidugi suur väsimus eks 24 tundi selja taga. Öö ärkvel olnud, tänane selline sombune ilm võimendades unisust. Olles siis Assoga ühele poole jõudnud, viisin tagasi aeda. Võtsin Vimbu, sama protseduur keha harjamine ja laka ja saba palsameerides harutades pusasid (kui aias on poste või puid, siis hobune sügab teatud kohti vastu kõvat pinda). Tõstsin ka temal jalgu. Ei meenu, et millal viimati Vimbu aiast väljas käis inimesega tegeluses. 

Siis hõikasin pardud koju tudule. Olles neile veel õhtuks noka esise katnud.  Ukse kinni pannud, suundusin kanade juurde. Köögist käisin haarasin valmis meisterdatud söögi neilegi. Piisas ainult kanade kaussi söök ette ära raputada, kui kogu mu suleliste meeskond oma kuuti maandusid. Sulelised turvaliselt oma majakestesse suletud. Tegelesin Mäxu erutusega (see on hästi põnev, distsiplineerib mind vägagi). Mäxu puhul ei tohi ühtegi liigutust kiirelt teha, see erutab. Ja siis hakkab hüppama ja kargama, olen õpetanud enne peab suutma ennast kontrollida ehk siia istuda rahulikult ja kannatlik olla, kui ma teen massaazi või lihtsalt kontrollin ega puuke pole pea piirkonnas. Ja siis ütlen hästi vaikselt võid minna. Eks siis läheb selliseks mölluks lahti. Alati on mul selline tunne, et mul on kolm hullu koera mõtlen siin ikka positiivselt. Seda õnneks kauaks ei jätku. Rahunevad maha ja mäng võtab rahulikumad toonid.

Ja siis õhtu tipp lugu, mõni päev tagasi avastasin, et üks karjuse post on murdunud. Haarasin kangi ja kuvalda nii käisin panin selle posti paika. 

Ahjaa, ostsin hommikul sõpruse puiestee lidlist kultuur jõhvikaid ja keetsin nendest väga hea manna kreemi. Kolm kausi täit sai seda vana nostalgilist lapsepõlve toitu maiustada. Vaatamata magamatusele suutsin teha oma päeva ikka meelepärasemaks. Loomadega suhtlemine või treenimine annab palju positiivsust juurde. Nauding ja rahulolu, et päev täie ette läinud. Mõned lõpetamata tööd seisavad ees. Kõnnitee plaadid aida teepeale. Ruunapoiste kopli varjualune suuremaks ehitada, et poistel oleks mõnus. 

Hommikul lasteaias, pärast poole trenn Asso ja Kellukaga maastikul. Istun selga ilma sadulata, mulle endale tuleb kasuks. Pärast ajab ennast naerma, ei oska seljast maha tulla. Sadulaga on teine olek, kindel tugi jala alt puudub. Kui väheke niimoodi jätkata, pole edaspidi probleem. Olgu see vanus siis 56 jne.

Tellisin Assole täitsa uued sori rakmed. Vanad mis 6 aastat kasutuses olnud jäävad edaspidi koolitamiseks. On olemas ka shetika sorirakmed need jama kinnitusega, eelistan kiirkinnitusega sorirakmeid. Looga rakendit jään kasutama talviste sõiduvahendite ees. 

Hetkel otsin võimalust saada hobuvarustuse restauraartori kursusele. Kus õpetatakse taastama kõike ajaloolise väärtusega hobuvahendeid. Puidu töö ja naha töö tutvustused. Soome Ypäjä õppetöös eelmine aasta toimus, sain seda alles selle aasta kevadel teada. Kui nägin kursuse lõpetajate tehtud töid. Siin elus on hea, kui on olemas oskused või teha mida enda hing ihaldab.

See nädal siis koolivaheaeg, nii vaikset aega ei mäleta pikka aega. Eile oleks mul  olema pidanud päevane laager. Eelmine nädal oleksin pidanud tegema aktiivselt reklaami. Nii mõnusad päiksepaistelised ilmad. Enda viga, siis tuleb leppida sellega, et kui keegi tuleb. Teeb trenni ja ise peame nüüd selle võrra rohkem pingutama.

Täna tegelesin Kelli ja Assoga. Täitsa mõnus kombo. Hea et ei ole protsessija. Tundus, et Assole endalegi meeldis kaasa jalutada. Muidugi RMK metsategijad ajavad pahandama. Mul on kodu lähedal mõned head metsasihid ära rikutud. Oleks ära silutud, ei seda mitte. Tulimegi ühte sihti mööda ja kui palju kordi keeldus Kellukas lihtsalt rööpas jalutama. Rööpas vesi ja muda mis pehme kuhu kipub hobuse jalg kinni jääma. Olgugi, et üks lõik aga ikkagi. Seda lõiku kasutab üks Kabala inimene lubja karjääris tööl käimiseks. Ratta jälgi nägin.

Õhtul ringkäiku obeste juurde tehes, sai 13 pealisele karjale üks rull ette lükatud. Rullist kolm sületäit eemale veetud. Mõned hopad on krokud, kes siis ära ajavad nõrgema iseloomuga loomad. Tellisin täna ürdi müsli ja energiat andva golden müsli. Mulle meeldib trennist tulnud hobustele lisana ette anda preemiaks.

Tundub Alve firmast tellitud maisi jahu on liiga jämeda jahvatusega. Edaspidi jätkan tellimist agromixist. Agromixi maisijahu on ikka jahu moodi. 

Võrratud tegelased. Suured suhtlejad, kes ei lase mul tühja mööda kõndida nii et ma ei pööraks neile tähelepanu.

Leidsin tänu noorema tütre abiga Nordicu jope. Missugune häpi olek koeral, kui mu käes jopet nägi. Jope selga ajanud, koer muutus täielikult rõõmust pööraseks. Ja muidugi Mäx ja Sannu jagasid Nordicu rõõmu. Eks ma ise rõõmustasin koos Nordicuga.

Eile võtsin täielikult vaba päeva, käisin raamatukogus. Sai natuke valimiste teemal kaasa mõeldud.

Teate hetkel väga hea meel, et ei liitunud vabatahtliku seltsilise tegevus programmiga (tegemist kodus elavate vanuritele seltsis käimine). Projekti juht oli nii aktiivne, et ma ei jõudnud järgegi ajada. Seekordne eestvedajat tean juba pikalt, siis tema aktiivsus ületas minu aegluse. Ma ei jõudnud isegi nii kiiresti mõelda. Muidugi oleks tore, kellegile seltsi pakkuda. Ja heietada kohvi tassi taga. Olles jälginud tolle seltsi tegevust. Siis ma oleks hüpanud maha. Muud pole, kui üks koolitus teise otsa, näen projektijuht kimab koos teiste seltsilistega ühest eestimaa otsast teise. Selline üli aktiivsus eriti koolituste näol ei ole minule. Mina vajan aega, ruumi oma tegemistele, aega sõbrannadega olemiseks. Sõbraga väheke väljas käia, kuid mitte sellist üli aktiivset elu. 

Ma enne kui hakkan tormama kuhugile küsin endalt. Kas ma tahan ikka sellega tegeleda. Ja siis kusagilt sügavalt sisimast kerkib esile tegelikult mu soovid, talu juures vaja toda või toda teha. Näit, koplite uuendamised, pärast nautida oma tegevusest kasu saajaid hobuseid jne. Ja nüüd mõtlen ja ajast valimata võin teha sauna🥰🥰🥰🥰🥰. Ja tulla läbi pimeduse majja. Mmm, ma ei pea enam kellegagi kokku leppima millal saan või võin tulla.

Ma olen see läbi noorte tegemiste üle rõõmus, et see lõpuks pisike asi valmis sai aga rõõmu tõi. Muidugi on veel teha, terass ja veetünn...seda ma ei tea kas külmavee või sootuks köetav.

 Öökülmad jätkuvad. Eile sain ka üle mitme aja sadulasse. Valimas käisin, loodan et jätkab volikogus. Minu ja pere jaoks oleks edasiminekutes abiks.

Olen mitmeid päevi mõlgutanud, et peaks suures koplis ette võtma nõgese puhmaste trimmerdamise. Ja eile mis ma näen, tegeles Lembs minu mõttetöö likvideerimisega. Sai selgeks, peale öökülmade on need hobustele parimaks vitamiiniks ja ei kõrveta. Varasematel aegadel hoolitses üks torikas nõgeste söömisega nende kasvukohtade vähesust oma isudega kontrolli all hoides. Nüüd tegeleb siis Lembs selle tööga.

Kaunis sügis jätkub, Albert on mitu päeva kasutuses olnud. Ta vajab seda, pikalt on saanud olla täku rollis. Nüüd peab füüsiline keha hakkama harjuma sellest rollist välja tulema. Kahju on teist eraldi hoida, aga liiga teistele teha. Ei ole ka ühe looma poolt mõistlik. Püüan leida Assole treenimis aega. Mul unistus ees käivast väike hobusest suur. Tahan Kelluka asemele koolitada. See õppeprotsess koos minuga on nagu kasvulava lapsega. Koos arenedes ja õppides kasvame kokku, sellisest protsessist tekib usaldus pikema ajaliseks koostööks.

 Sügiseselt krõbedad öökülmad mitmeid hommikuid maa valgeks värvinud. Sama ka eile hommikul.

Hõiskan saimegi vee tagasi majja. Kui vett pole, käime naaber kinnistu õue kaevust, kus me hobuseid karjatame, vett toomas.

Eilne päev oli sügiseselt väga võrratu. Pea 10 hobust said oma tegevused sadula all. 

Mõnus, mõtlengi millised ravi või hooldusvõtteid enda jalgadele leidma peaks. Õhtul suht jama liikumisega. 

Täna suht raske leida koondatud mõtteid. Magamatta öö selja taga, hamba valu pärast. Kaks lahustuvat valuvaigistit tarvitatud, hommikul enestunne täiega jama. Vist hommikul enne 8 korraks tunnikese magasin. Tegelikult on olnud viimane nädal üldse kus mu une pikkus 1-3 tunnini. Üle mõtlemist pole olnud, lihtsalt keerata või pöörata ja vot pole pihta saanud miks. Eks väike tõbi ka olnud juba paari nädala teema.

Tänase päeva seisuga oleme jälle hetkel veeta (pump kaevus andis otsad). Peab ikka mingi uuema lahenduse leidma, et neid veepumpasid nii tihedalt läbi ei läheks. Hetkel puuduvad ressursid, et uus pump osta. 

Mõtisklen laste trennides käimise üle. On lapsi kes tahaksid meil käia, kuid vanemad tihti ei leia aega nende vedamiseks. Näen, et lapsed on õnnetud, kuid jah mina ei saa aidata. Vanemad teevad ju lõplikud otsused. Saigi neile selgitatud, et vanemad peavad meiega ühendust võtma, mitte lapsed. Mitmeid kordi on olnud, kus lapsed panevad aja kinni. Jõudes vahepeal ise õue ning oma pool tundi vanast sõnumi saatmisest vaevalt möödas, kui laps teavitab, et ikka ei saa tulla. Sellised kiired ümber mõtlemised on pannud väärtustama oma aega. Ei taha enam selliselt kellegi põrke pall olla. Tahan tulen, annan sõna. Enne vanematega kokkuleppimist ja siis selgub tõde, et neil jääb ikka trenni sõit ära.

Nii kui on kellegi poolt kokku lepitud aeg kindlalt paika pandud. Siis hakkan mina mõtlema trenni kavale. Ja kui olen enda peas valmis mõelnud trenni kava ja siis tuleb teavitus, et me ikka ei saa tulla. See ettevalmistuseks raisatud aeg...

Meil on palju teha ja ei taha valget päeva aega raisata mõttetule ootamisele. On ikka meie eesmärk anda oma kogemustest ning samal ajal saavad ja tahavad meie hobused vajaliku liigutamise. 

Iga kord kui keegi enne õiget aega teatab, et ei tule. Jääb kuidagi tühi tunne. Esimene küsimus miks või  mis nüüd juhtus.