Eile võtsin täielikult vaba päeva, käisin raamatukogus. Sai natuke valimiste teemal kaasa mõeldud.

Teate hetkel väga hea meel, et ei liitunud vabatahtliku seltsilise tegevus programmiga (tegemist kodus elavate vanuritele seltsis käimine). Projekti juht oli nii aktiivne, et ma ei jõudnud järgegi ajada. Seekordne eestvedajat tean juba pikalt, siis tema aktiivsus ületas minu aegluse. Ma ei jõudnud isegi nii kiiresti mõelda. Muidugi oleks tore, kellegile seltsi pakkuda. Ja heietada kohvi tassi taga. Olles jälginud tolle seltsi tegevust. Siis ma oleks hüpanud maha. Muud pole, kui üks koolitus teise otsa, näen projektijuht kimab koos teiste seltsilistega ühest eestimaa otsast teise. Selline üli aktiivsus eriti koolituste näol ei ole minule. Mina vajan aega, ruumi oma tegemistele, aega sõbrannadega olemiseks. Sõbraga väheke väljas käia, kuid mitte sellist üli aktiivset elu. 

Ma enne kui hakkan tormama kuhugile küsin endalt. Kas ma tahan ikka sellega tegeleda. Ja siis kusagilt sügavalt sisimast kerkib esile tegelikult mu soovid, talu juures vaja toda või toda teha. Näit, koplite uuendamised, pärast nautida oma tegevusest kasu saajaid hobuseid jne. Ja nüüd mõtlen ja ajast valimata võin teha sauna🥰🥰🥰🥰🥰. Ja tulla läbi pimeduse majja. Mmm, ma ei pea enam kellegagi kokku leppima millal saan või võin tulla.

Ma olen see läbi noorte tegemiste üle rõõmus, et see lõpuks pisike asi valmis sai aga rõõmu tõi. Muidugi on veel teha, terass ja veetünn...seda ma ei tea kas külmavee või sootuks köetav.